Viimasel (vihmasel?) ajal juhtub aina sagedamini, et ma magan vabad päevad maha. Ma lihtsalt ärkan alles kell üheksa õhtul. Nurrun, aelen voodis, söön kommi ja magan edasi. Magamine on üks parimaid asju maailmas.
Siiski on teatav hirm, et ma magan midagi olulist maha. Sinine latern... Ja kuidagi juhuslikult jõudsin ma mõttele, et raskel ajal lapse saamine on nõrkuse ilming. Inimene annab alla ning loobub oma elu elamisest. Endale elamisest. Ning annab teatepulga üle. Maslow püramiid...
Ma kardan, et minu ema tegi nii. Ta loobus enda elu elamisest ning andis mulle võimaluse. Ma loodan, et ma ei maga seda maha.
minu ema andis. milline koorem.
ReplyDeleteSeda maha magamist heidetakse mulle ka ette vahest.
ReplyDeleteJa siis ma lugesin just, et Descartes oli "a lifelong late riser and lover of a warm bed, where he claimed to have undertaken his most profound thinking."
Tore hakkas kohe.
To Kazo: üüü. iroonia :)?
ReplyDeleteSee on küll üsna rumal mõte.
ReplyDeleteOlen nõus. Väike emo.
ReplyDelete