Päikesekiired paistsid mulle näkku nurga alt, mida nimetatakse keskpäevaks. Ma lamasin suure puu all. Minu ümber oli muru ja piknikku pidavad inimesed. Ma olen vist mingis pargis... Puu tundus kuidagi liiga suur ja eksootiline. Paanika. Uuh! Kott, dokumendid, pangakaart ja telefon on alles. Mind pole röövitud.
Ma ei saanud silmi kinni panna ega ka lahti teha. Mul oli valida pimestava päikese ja kosmose vahel. Panin päikseprillid pähe ja kissitasin silmi. Täitsa kena koht. Huvitav miks ma siin olen. Kuhu ma ennast jälle... Mõtle. Mõtle. Mõtle.
See ei ole see linn. See ei ole see riik. Sildid on inglise keeles. Huvitav. Kas minuga juhtus nii nagu "Süütutes enesetappudes"? Kas keegi vedas mu kaasa ja tõmbas hommikuks lesta. Vähemalt jättis ta mu asjad kõik alles.
Kuupäev on märkamatult kaks päeva edasi nihkunud. Huvitav, kas ma pidin siin kellegagi kokku saama? Võib-olla ta läks ainult hetkeks ära. Ma ei saa ju ometi ümbritsevatelt inimestelt küsida, et vabandage kus riigis ja kus linnas ma olen ning kas ma lebasin seal juba enne neid? See oleks liiga mark.
Sellest, et see ei ole minu päev olin ma selleks hetkeks juba aru saanud... Ma tundsin ennast väga halvasti. Ma tahtsin oma voodisse. Peas vasardas -selliseid asju ei saa minuga juhtuda. Ma olen korralik tüdruk. Peaaegu kõrgharidusega. Ei süsti, ei tõmba ninna. Infopunkti!
Kui ma vaid jaksaksin püsti tõusta. Keegi pole mulle helistanud. Kas see tähendab, et mind ei otsita? Võib-olla olen mina mingi vale välja mõelnud, võib-olla tegi seda keegi teine? Palun, palun tee nii, et see oleks kõigest uni. Täna ei ole minu päev...
Wednesday, 29 August 2007
Kaleidoskoop peabki kirju olema
Kui ma hommikul üles ärkasin oli kell 6.18 ja väljas oli ainult 9 kraadi sooja. Ma sõin hapukurki ja šokolaadi, kuid mitte korraga. Ning kuna ma ei viitsinud rongiga varakult tööle kihutada vaatasin hoopis Willy Wonka seiklusi šokolaadivabrikus. Poole pealt jäin magama.
Kui ma lõpuks tööle jõudsin avastasin, et minu PC on koomas, lööb ette imelikke erroreid ja sinist lehte (sinine leht tähendab haigust, onju?). Safe Mode. 16 värvi. No internet, no Outlook. Lõpuks olukord lahenes.
Oma igahommikuse netiringi jõudsin tegelikult juba kodus ära teha. Mulle öeldi, et ma olen haige netisõltlane. Mina ütlesin, et Hiinas raius üks naine mehel selle tõttu käe maha. Alguses ta ei taibanudki, et kätt pole. Ta lihtsalt ei saanud enam hiirt liigutada. Siis tuli sitaks verd...
Ja ma ei kaotanudki oma prille ära. Need jäid lihtsalt Haapsallu. Vedas. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head...
Kui ma lõpuks tööle jõudsin avastasin, et minu PC on koomas, lööb ette imelikke erroreid ja sinist lehte (sinine leht tähendab haigust, onju?). Safe Mode. 16 värvi. No internet, no Outlook. Lõpuks olukord lahenes.
Oma igahommikuse netiringi jõudsin tegelikult juba kodus ära teha. Mulle öeldi, et ma olen haige netisõltlane. Mina ütlesin, et Hiinas raius üks naine mehel selle tõttu käe maha. Alguses ta ei taibanudki, et kätt pole. Ta lihtsalt ei saanud enam hiirt liigutada. Siis tuli sitaks verd...
Ja ma ei kaotanudki oma prille ära. Need jäid lihtsalt Haapsallu. Vedas. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head...
Tuesday, 28 August 2007
Le roi est mort, vive le roi!
Ühistransport on väga vaimukas nähtus. Ilma selleta ei saaks inimese arugi kui hästi või halvasti neil on läinud. Mina isiklikult olen pärast bussiga sõitmist alati väga raputatud. Ja tahan käsi pesta. Mulle ei meeldi haisvad inimesed.
Lisaks ei meeldi mulle vanad inimesed, kes on liiga suured ja seega peavad ära mahtumiseks tulema mulle LIIGA lähedale. Räuskavad venelased, karjuvad lapsed. Mulle ei meeldi kui nad tahavad minuga rääkida. Mulle ei meeldi kui nad ei saa aru, et ma tahan maha minna.
Samas, tihti näeb ka tegelasi, kellel on mingi huvitav vidin küljes. Midagi, mida sa saad hakata tahtma. Kui klapid pähe panna, siis saab sellest muusikavideo. Aga eesmärgiks peab olema siiski kohale jõudmine. Huvitavad inimesed saavad sinu (vaimseks)omandiks ja sa võid neid hiljem oma kirjutistes (etc) kasutada. Autor on surnud, elagu autor!
Lisaks ei meeldi mulle vanad inimesed, kes on liiga suured ja seega peavad ära mahtumiseks tulema mulle LIIGA lähedale. Räuskavad venelased, karjuvad lapsed. Mulle ei meeldi kui nad tahavad minuga rääkida. Mulle ei meeldi kui nad ei saa aru, et ma tahan maha minna.
Samas, tihti näeb ka tegelasi, kellel on mingi huvitav vidin küljes. Midagi, mida sa saad hakata tahtma. Kui klapid pähe panna, siis saab sellest muusikavideo. Aga eesmärgiks peab olema siiski kohale jõudmine. Huvitavad inimesed saavad sinu (vaimseks)omandiks ja sa võid neid hiljem oma kirjutistes (etc) kasutada. Autor on surnud, elagu autor!
Mees nagu tõupull
Ta oli mees, kes oli saanud väliselt kõik mida ta tahtis. Tema sisemus polnud sellega väga nõus, kuid mees suutis oma kõhuhäält edukalt vaikima sundida. Kord kuulas ta selleks muusikat kõvemini kui vaja, kord rääkis veidi kõvemini või jõi jaburalt kallist viskit, ise iga suutäie juures grimasse tehes.
Tal oli ostetud load, peaaegu ostetud haridus ja täiesti 100% kindlalt Venemaalt ostetud naine.
Kõik on ostetav, kõik on müüdav, enamikke asju saab vahetada. Tal oli töökoht, mis võimaldas tal pidevalt karjääri teha. Selleks, et tema tõusu mitte peatati hangiti isegi kõrgem karjääriredel. Tehti juurde jaburalt kõrgeid ja ülemakstud töökohti.
Mees oli peaaegu rahul. Ja peaaegu rahuldatud. Natuke morjendas teda see, et peaaegu kõik tema tuttavad olid tema pangaarvesse armunud ja kõikjal kuhu ta läks oli inimesi, kes olid valmis riided seljast võtma ja jalad laiali ajama. Ta oli naistes, meestes ja seksis pettunud. Ülehinnatud sitt.
Tal oli sekretär kellega ta ei maganud, kuid seda ainult sellep, et nad vihkasid üksteist. Selleks ta just tema palkaski, et oleks vähemalt keegi, keegi, kelle silmad ei kilaks peas ja kes ei pilluks sõnu nagu "alati sinu", "alati valmis", "ainult küsi", "sul on nii ilus raha... ptüi! silmad". Temaga sai ausalt rääkida. Karjuda ja kakelda. Mees oli alati õnnelik, kui sekretär luba küsimata kohtumisi ära jättis, juurde pani või muutis.
Teda ju ei kottinud anyway need inimesed, kuid sekretär tundis ennast peale seda hästi. On alles naine! Nagu tulehark! Mis on tulehark? Oeh, poogen. Oli töö, olid ostetud sõbrad, Lexus, kullatud telefon, mansetinööbid, jaanalinnunahast visiitkaardid. "Persse need rohelised, paras koos puudega maha raiuda, "leidis mees. Tal oli paar korterit. Erinevateks kohtumisteks ja tujudeks. Maja Viimsis koos naise, kahe dobermanni, veel mõne auto, basseini, tsintsilja farmi, teenijate ja turvameestega.
Paar kuud tagasi sigines majja ka mingi väike neeger, kelle naine oli välismaalt tellinud. "Aga Victoria Becham ja Madonna tegid ju ka nii!!!!" seletas naine. Mees andis talle kõrvakiilu ja lõi käega. "Selle raha eest, mida ma talle annan võiksin ta ülepäeviti paljalt rõdule riputada!" õigustas ennast mees. Ega tal ju ka kerge polnud...
Ta tegeles pidevalt mingite asjadega ning sinna koju, kus oli nüüd ka NEEGER jõudis ta harva. Keegi ei palunudki. Ta käis ringi nagu miljonär, rääkis raha häälega ja ei pidanud mõtlema kas ta saab midagi endale lubada. Vastus oli alati jah. Kord astus ta naela jalga ja läks helikopteriga traumapunkti. Samal ajal toodi mingi surmasuus olev tüüp kuskilt saarelt. Ruhnust vist. Helikoptereid mahtus katusele vaid üks. Kuidas öeldakse kui inimene läks surmasuust edasi?
Ta ei teadnudki enam kes või mis ta on. Ta võis olla see kes ta tahtis. Vahel keegi palus, et tule siia ja vaata seda. Enamasti asusid need kohtumised palmide ja sinise mere läheduses. Töö või lõbu. Lõbutöö? Täna teatati, et ta peab minema 47. korrusele. Ta sai limusiiniga maja ette (kust ma selle küll endale perse alla sain? Kas sellelt mehelt, kellelt tahtsin võlgade katteks paremat kotti, silma ja kätt? Ah poogen).
"Vabandage. Mis... ptüi! Kus on lift?". "Oi härra, see olete ju teie!!! Palun tulge minu järel. Kas te soovite midagi? Ükskõik mida..." ütles mingi fucking klienditeenindaja ja tegi silma. "Lits!" mõtles mees ja astus klaasist kappi.
Numbrid. Suurenevad. Peegel. "Peaks rasvaimusse minema ja juukseid juurde siirdama..." mõtles mees. Järsku käis hirmus ragin ja lift jäi seisma. Tuled kustusid ka ära. Kuid varsti hakkas kostma mingit krudinat ja põlema läksid varulambid. Need olid nukrad, hämarad, kollakad, tuhmid, nõrgad.
Ta vaatas kella ja kell vaatas teda. Kell irvitas ja roomas edasi. Ta avastas, et tal pole telefoni kaasas. Üks oli autos, teine oli sekretäri käes. Ta avastas, et tal pole piiparit. Ta oli sellest autoga üle sõitnud kui see kaks korda järjest endast märku andis. "Inimesel peab privaatsust ka olema!" karjatas mees kui ta Just!ile järjekordset intekat andis. Naine oli nad kutsunud nende uut beebit vaatama.
Ta otsis taskust sigarette, kuid siis meenus talle, et ta ei suitseta enam. Tal polnud isegi võtmeid ega nätsu taskus. Ta oli lihtsalt nii rikas, et tal polnud vaja neid ise kaasas tassida. Ta oli liftis kinni ja ainsad asjad, mis tal kaasas olid olid jaanalinnunahast visiitkaardid. Ta sai aru KUI rikas ta on. Ning tal hakkas kurb. Ta istus maha ja hakkas nutma.
Tal oli ostetud load, peaaegu ostetud haridus ja täiesti 100% kindlalt Venemaalt ostetud naine.
Kõik on ostetav, kõik on müüdav, enamikke asju saab vahetada. Tal oli töökoht, mis võimaldas tal pidevalt karjääri teha. Selleks, et tema tõusu mitte peatati hangiti isegi kõrgem karjääriredel. Tehti juurde jaburalt kõrgeid ja ülemakstud töökohti.
Mees oli peaaegu rahul. Ja peaaegu rahuldatud. Natuke morjendas teda see, et peaaegu kõik tema tuttavad olid tema pangaarvesse armunud ja kõikjal kuhu ta läks oli inimesi, kes olid valmis riided seljast võtma ja jalad laiali ajama. Ta oli naistes, meestes ja seksis pettunud. Ülehinnatud sitt.
Tal oli sekretär kellega ta ei maganud, kuid seda ainult sellep, et nad vihkasid üksteist. Selleks ta just tema palkaski, et oleks vähemalt keegi, keegi, kelle silmad ei kilaks peas ja kes ei pilluks sõnu nagu "alati sinu", "alati valmis", "ainult küsi", "sul on nii ilus raha... ptüi! silmad". Temaga sai ausalt rääkida. Karjuda ja kakelda. Mees oli alati õnnelik, kui sekretär luba küsimata kohtumisi ära jättis, juurde pani või muutis.
Teda ju ei kottinud anyway need inimesed, kuid sekretär tundis ennast peale seda hästi. On alles naine! Nagu tulehark! Mis on tulehark? Oeh, poogen. Oli töö, olid ostetud sõbrad, Lexus, kullatud telefon, mansetinööbid, jaanalinnunahast visiitkaardid. "Persse need rohelised, paras koos puudega maha raiuda, "leidis mees. Tal oli paar korterit. Erinevateks kohtumisteks ja tujudeks. Maja Viimsis koos naise, kahe dobermanni, veel mõne auto, basseini, tsintsilja farmi, teenijate ja turvameestega.
Paar kuud tagasi sigines majja ka mingi väike neeger, kelle naine oli välismaalt tellinud. "Aga Victoria Becham ja Madonna tegid ju ka nii!!!!" seletas naine. Mees andis talle kõrvakiilu ja lõi käega. "Selle raha eest, mida ma talle annan võiksin ta ülepäeviti paljalt rõdule riputada!" õigustas ennast mees. Ega tal ju ka kerge polnud...
Ta tegeles pidevalt mingite asjadega ning sinna koju, kus oli nüüd ka NEEGER jõudis ta harva. Keegi ei palunudki. Ta käis ringi nagu miljonär, rääkis raha häälega ja ei pidanud mõtlema kas ta saab midagi endale lubada. Vastus oli alati jah. Kord astus ta naela jalga ja läks helikopteriga traumapunkti. Samal ajal toodi mingi surmasuus olev tüüp kuskilt saarelt. Ruhnust vist. Helikoptereid mahtus katusele vaid üks. Kuidas öeldakse kui inimene läks surmasuust edasi?
Ta ei teadnudki enam kes või mis ta on. Ta võis olla see kes ta tahtis. Vahel keegi palus, et tule siia ja vaata seda. Enamasti asusid need kohtumised palmide ja sinise mere läheduses. Töö või lõbu. Lõbutöö? Täna teatati, et ta peab minema 47. korrusele. Ta sai limusiiniga maja ette (kust ma selle küll endale perse alla sain? Kas sellelt mehelt, kellelt tahtsin võlgade katteks paremat kotti, silma ja kätt? Ah poogen).
"Vabandage. Mis... ptüi! Kus on lift?". "Oi härra, see olete ju teie!!! Palun tulge minu järel. Kas te soovite midagi? Ükskõik mida..." ütles mingi fucking klienditeenindaja ja tegi silma. "Lits!" mõtles mees ja astus klaasist kappi.
Numbrid. Suurenevad. Peegel. "Peaks rasvaimusse minema ja juukseid juurde siirdama..." mõtles mees. Järsku käis hirmus ragin ja lift jäi seisma. Tuled kustusid ka ära. Kuid varsti hakkas kostma mingit krudinat ja põlema läksid varulambid. Need olid nukrad, hämarad, kollakad, tuhmid, nõrgad.
Ta vaatas kella ja kell vaatas teda. Kell irvitas ja roomas edasi. Ta avastas, et tal pole telefoni kaasas. Üks oli autos, teine oli sekretäri käes. Ta avastas, et tal pole piiparit. Ta oli sellest autoga üle sõitnud kui see kaks korda järjest endast märku andis. "Inimesel peab privaatsust ka olema!" karjatas mees kui ta Just!ile järjekordset intekat andis. Naine oli nad kutsunud nende uut beebit vaatama.
Ta otsis taskust sigarette, kuid siis meenus talle, et ta ei suitseta enam. Tal polnud isegi võtmeid ega nätsu taskus. Ta oli lihtsalt nii rikas, et tal polnud vaja neid ise kaasas tassida. Ta oli liftis kinni ja ainsad asjad, mis tal kaasas olid olid jaanalinnunahast visiitkaardid. Ta sai aru KUI rikas ta on. Ning tal hakkas kurb. Ta istus maha ja hakkas nutma.
Subscribe to:
Posts (Atom)
