* Need nn pildikesed on suur osa minu päevast ja meelelahutusest. Mind tänaval kohates võib jääda mulje, et ma saadan kogu aeg kellelegi sõnumeid. Tegelikult ma kirjutan endale märkmeid. Midagi www.otseelust.com-laadset. Spioon ;). Ma olin suhteliselt üllatunud, kui avastasin, et mul on telefonis 67 salvestatud sõnumit. Ma ei teadnud, et sinna nii palju märkmeid-sõnumeid-mustandeid üldse mahub. Eriti toredad on sellised pidused sissekanded. Nt meeldib mulle üles kirjutada keda ma linnas nägin. Huvitav on neid hiljem lugeda ja avastada, et kõik on kirjas vähemalt kaks korda ja kirjapilt on hmm... loominguline.
* Olen sellel nädalal leidnud kaks liblikat abitult lifti eest vedelemas. Ma võtsin nad tasakesi pihku ja viisin õue. Ehk nad veel elavad... Üks ei tahtnud alguses ära lennata. Ta hoidid oma pisikeste jalakestega mu sõrmest kinni ja lehvis tuule käes. Lõpuks lendas ta üle garaažide.
* Mul on tekkinud üks nägemus või soov. See ei ole tegelikult väga keeruline või utoopiline. Soov muusikavideoliku sügise järele. Natuke Sõpruse Puiestee, natuke Vennaskond. Et oleks palju lehti maas ja värvilistest puudest allee ja termosega teed.
* Mul on alati väga hea meel kui ma näen kuskil harjaga punkareid. Jällegi nostalgia. Näiteks sellel neljapäeval nägin ma Jõgeval harja ja kitarriga punki ja eile kondas Tartus ringi üks pungilik paar. Punk ei ole surnud!
* Eile oli Tartus suvi (kuulsin, et ka Tallinnas). Värvid olid ilusamad ja õues oli piisavalt soe, et tagi seljast võtta (tänu sellele ta mul mõneks ajaks ära kaduski). Ma ilmselt kujutan ette, kuid mulle tundus, et tagasi olid ka lõhn, linnulaul ja paljad sääred.
* Tartu on praegu väga ilus. Suur, suur juubel on tulemas - Tartu Ülikool 375 (4.-6. okt). Kõik peahoonet ümbritsevad majad on korda tehtud. Ülikooli tn 16 maja küljele on tehtud maaling. Kõikjal on lillepotid, lipud ja lipsukesed. Lisaks veel fotograafid, teklid ja laulud (Gaudeamus). Monstrum kerkib (osaliselt juba klaasiga kaetud), Tigu värvub valgeks...
* Killukesed tänavalt: "Tsau, eks me näeme homme, kui just ära ei sure!". Umbes 3aastane poiss bussis: "Mikis teised siin peatuses maha ei lähe! Miks selles bussis tulesid ei ole? Näe, näe! See torn ei kukkunudki ümber!"- tigutorni juures. Ema lastega poes: "Miks minu sõna midagi ei maksa!?". Kõne lõpp: "Tsau sina ka, nägemist!"
*Virukeskus -Tiimarist saab osta sametist Buddha, kingapoest tellida karvased kingad. Minu lemmiksaapad osutusid natuke kalliks 10 199.- . Teistest erineb natuke TrendExpress, kus on liikuv kingariiul, kingakaamera, muhklik põrand ja trummikomplekt (kui mina seal käisin tegeles sellega väike soomlane). Tarbida on mõnus!
*Palun öelge, et BAMBI on poiss! Ma olen teda alati poisiks pidanud. Ja mitut kutti ka meeltesegaduses nii kutsunud.
Sunday, 30 September 2007
Minu pildid ehk Edevus on minu patt
Edev ja samas kriitiline. Valisin välja terve hunniku, kuid jätsin neli... Needki pigem nostalgiast :)
Me, me, me
Ei tohi anda lubadusi, mida sa täita ei suuda :). See "ilus päev, mis algas halvasti" oli neljapäev. Alguses oli see täielik agoonia. Mul oli tunne, et kui keegi mind tööle sunnib või tahab minuga rääkida, siis ma hakkan oksele (nagu South Park-is see poiss, kelle nime ma ei mäleta, kuid kellele meeldib Wendy).
Aga siis ma mõtlesin, et poogen. Äärmisel juhul saan surma või naerualuseks. Hakkasin tegutsema. Esimene etapp oli kole ning peale seda tekkis meeletu kergendus. Ma tundsin ennast nagu idioot ja see oli hea ja lõbus ja irve ei tahtnud näost kaduda. Inimesed olid sõbraliku ja naeratasid. Mina naeratasin ka ja siis naeratus levis. Õhtul käisin väljas.
Reede oli selline mull. Kuna mu ainsaks kohustuseks oli ühe koju tassitud töö lõpetamine-vormistamine, oli päev praktiliselt vaba. Ja järjekordselt pidin ma tõdema, et mulle ei sobi jalad-seinal-tüüpi puhkus. Mul on vaja rabeleda ja kartuleid võtta ja panna ja riisuda ja koristada selleks, et tunda ennast kasulikuna ja õhtuks ära väsida.
Ja kuna mulle tundus, et on alles neljapäev, tulin ma välja teooriaga, et neljapäev on uus reede (palju lärmavaid venelasi). Vertikaal on uus horisontaal jne. Ka sellel õhtul käisin ma väljas (EPL-s see ei kajastu. Vt. nähtus- nimepuistaja). Kuna reedeks oli reede kõigile pärale jõudnud ja paljudel õppelaen ka juba käes, oli võimatu kuskil kohta leida. Eriti Zavoodis...*
Laupäev oli mõnusalt aktiivne ja kiire. Kuna ma käin nüüd ka laupäeviti koolis, on mul nädalas kaks pühapäeva (reede ja pühapäev). Üllatavalt tore oli koolis. Peale loengute lõppu tabas mind halb üllatus. Mu tagi ei olnudki nagis ega pingi peal ega WC-s ega garderoobis. Sain pidada väga meeldiva vestluse väga armsa garderoobitädiga ning jamesbondiliku uurimisretke. Kõik kohad kammisin korduvalt läbi.
Siis kui tädi oli mind juba lohutanud ja teatanud, et tänu oma tagi kaotusele saan ma palju suurema õnne osaliseks ja mina olin sellega juba leppinud, toimus pööre. Tadadaa... tadadaaa.... Ma läksin sellesse kohta, kus ma lõuna ajal Cocat jõin ja sain oma tagi tagasi! Ma käisin seal kahe poisiga lõunal ja KUMBKI ei märganud, et mul kukkus tagi maha! Nad ei märganud sedagi, mis mul seljas oli :). Mehed...
No igatahes ma pidin minema tagasi ja mängima rumalat esmakursuslast. Tädi juba oli jõudnud teistele tädidele ka rääkida ja koos õhku ahmida. Et näed tüdrukult varastati asi ära. Koht on ebaturvaline ja nüüd laps pettub ülikoolis. Oi kui tore ta oli :).
Kodus ootasid mind koduloomad- läpakad. Üks oli kurt, teine oli tumm ja üldse mul on mingi asi tehnikaga. Halb karma vms. Õhtul kui heli tagasi tuli, vaatasin poole ööni Black Booksi (vein ja suitsud on MUST) ja Heroes-i uut hooaega. Muah!
Pühapäev on jällegi vaba (ainult üks jublakas on vaja ära teha). Ning siiani pole ta minu jaoks veel alanud. Kuigi kell ja kalender väidavad midagi muud. Istun kodus, söön pruuni suhkrut. Kavatsesin süüa hoopis räime tomatis, kuid peale kalapea leidmist läks isu ära. Minu inimestel ei ole minu jaoks aega...
* Vau! Tegemist oli väga keerulise lõiguga. Süntaks ja mõte on puudulikud, kuid ilmselt on sõnum hästi peidetud...
Aga siis ma mõtlesin, et poogen. Äärmisel juhul saan surma või naerualuseks. Hakkasin tegutsema. Esimene etapp oli kole ning peale seda tekkis meeletu kergendus. Ma tundsin ennast nagu idioot ja see oli hea ja lõbus ja irve ei tahtnud näost kaduda. Inimesed olid sõbraliku ja naeratasid. Mina naeratasin ka ja siis naeratus levis. Õhtul käisin väljas.
Reede oli selline mull. Kuna mu ainsaks kohustuseks oli ühe koju tassitud töö lõpetamine-vormistamine, oli päev praktiliselt vaba. Ja järjekordselt pidin ma tõdema, et mulle ei sobi jalad-seinal-tüüpi puhkus. Mul on vaja rabeleda ja kartuleid võtta ja panna ja riisuda ja koristada selleks, et tunda ennast kasulikuna ja õhtuks ära väsida.
Ja kuna mulle tundus, et on alles neljapäev, tulin ma välja teooriaga, et neljapäev on uus reede (palju lärmavaid venelasi). Vertikaal on uus horisontaal jne. Ka sellel õhtul käisin ma väljas (EPL-s see ei kajastu. Vt. nähtus- nimepuistaja). Kuna reedeks oli reede kõigile pärale jõudnud ja paljudel õppelaen ka juba käes, oli võimatu kuskil kohta leida. Eriti Zavoodis...*
Laupäev oli mõnusalt aktiivne ja kiire. Kuna ma käin nüüd ka laupäeviti koolis, on mul nädalas kaks pühapäeva (reede ja pühapäev). Üllatavalt tore oli koolis. Peale loengute lõppu tabas mind halb üllatus. Mu tagi ei olnudki nagis ega pingi peal ega WC-s ega garderoobis. Sain pidada väga meeldiva vestluse väga armsa garderoobitädiga ning jamesbondiliku uurimisretke. Kõik kohad kammisin korduvalt läbi.
Siis kui tädi oli mind juba lohutanud ja teatanud, et tänu oma tagi kaotusele saan ma palju suurema õnne osaliseks ja mina olin sellega juba leppinud, toimus pööre. Tadadaa... tadadaaa.... Ma läksin sellesse kohta, kus ma lõuna ajal Cocat jõin ja sain oma tagi tagasi! Ma käisin seal kahe poisiga lõunal ja KUMBKI ei märganud, et mul kukkus tagi maha! Nad ei märganud sedagi, mis mul seljas oli :). Mehed...
No igatahes ma pidin minema tagasi ja mängima rumalat esmakursuslast. Tädi juba oli jõudnud teistele tädidele ka rääkida ja koos õhku ahmida. Et näed tüdrukult varastati asi ära. Koht on ebaturvaline ja nüüd laps pettub ülikoolis. Oi kui tore ta oli :).
Kodus ootasid mind koduloomad- läpakad. Üks oli kurt, teine oli tumm ja üldse mul on mingi asi tehnikaga. Halb karma vms. Õhtul kui heli tagasi tuli, vaatasin poole ööni Black Booksi (vein ja suitsud on MUST) ja Heroes-i uut hooaega. Muah!
Pühapäev on jällegi vaba (ainult üks jublakas on vaja ära teha). Ning siiani pole ta minu jaoks veel alanud. Kuigi kell ja kalender väidavad midagi muud. Istun kodus, söön pruuni suhkrut. Kavatsesin süüa hoopis räime tomatis, kuid peale kalapea leidmist läks isu ära. Minu inimestel ei ole minu jaoks aega...
* Vau! Tegemist oli väga keerulise lõiguga. Süntaks ja mõte on puudulikud, kuid ilmselt on sõnum hästi peidetud...
Vääh ...
Tehnika ei kuuletu mulle. Veetsin eile tunde sellega, et üritasin oma arvutit netti saada. Alguses ei meeldinud talle wifi. Siis ei võtnud ta enam juhet taha. Ja, jaa, naised... Teine läpakas kaotas pooleks päevaks hääle. Ning see junn ei suuda hoida teksti sellisena nagu ta previews on... Kurvaks teeb. Kuvaldat raiskadele!
----------123----------
----------123----------
Subscribe to:
Posts (Atom)
