Nii lõplik

Jõulud ei ole enam kaugel.
Ja maailm ei lõppe ära.
Hea oleks, kui maailm ei lõppeks.

Nii kurb oleks istuda koopas.
Kus pole internetti.
On vaid konservid ja koprad.

Nii kurb oleks tunnistada,
et jah, nendest filmidest oligi kasu.
Sihi alati pead!

Nii kurb oleks kaotada kõik,
sest Põhja-Poola katsetas pommi.
Suunurgad langesid vihinal.

Nii kurb oleks alustada nullist
ja rajada ahvide planeet.
Kasko on kehtetu.

Nii kurb oleks tantsida
küünalde saatel,
kui vinüül hakkab lõppema.

Tuvidest

Siuh lendas tuvi kui liiderlik pilk
ta rindade vahele.
Tegemist oli põõsaga.
Tuvi ei kaunistand ka rohelus,
sest tema pilgus on põlgus.
Surnud hiiglaste põlgus ja himu.
Tuvi sõi saia ja samas varitses kättemaksu.
Tuvi tantsib kuumal aknaplekil,
kuigi on palav, nii väga soovib ta kurja.
Vahel polegi midagi õudsemat,
kui hea uni läeb asjata nurja.

Neuro

Karikas voolas täis ja kuivas.
Tilli seemneid langes,
kuiv oli maa.

Tuul puhus rannale kaike,
uudise võõraste maalt.
Meil puudus huvi.

Kivisid pildusime merre.
Ja pudeli ka.
Rohkem uudiseid me enam ei saand.

Sisu

Ma lubasin, et lailan sõnad sekka
ja vabalt siugleb luiteid mööda maad.
Ma lubasin, et enam eal ei silka
ma minema, kui narmendab me raad.

Ja igaviku kauge kostuv kuma
on varjutamas ülestõusupühi.
Ja oma hinges, oled kõnts ja jumal
ning Rimist pärit värske supipõhi.

Sa oled nagu häda keset kõrbe,
mis kaoks ja leebenduks sel samal hetkel.
Kuid sina haletsed ja kõnged,
sest sinu väärikust ka leevendus ei lapi.

Kesk ristteed katsetades võõraid rehve
ja iganenud seadusi ja õnne.
Sa proovid saada hakkama või mitte,
kuid siiski vaiki olla sa ei saa.

Ja närid ennast seest kui sada aastat kurbust.
Ja sipelgad nüüd närivad su hinge.
Sa oled jõud ja oled purgist lahkuv fluidum,
mis erk kui hamster ainult keset ööd.

Sa oled kest, milles veidi liialt sisu.
Ja samas liiga habras, valutav on selg.
Sa elad paberil ja mitme mere taga.
Vaid enda ees on suurenemas võlg.

Kohvimürgitus

Kihnu virvendas silmade ees.
Võrri peal, siga ja seelikus mees.
Läbi laulvate liivade pärlendas muda.
Ja ööbiku helide piimane udar.

Ta edasi rassis kui kiimane karu,
kes niuetest välja on nõristand aru.
Ja turbane turve me taristu serval,
tõeline tiiger, mu kiisu, mu serval.

Läbi lume sumpas see hommiku kass.
Sest igal majakal oma kajakas,
mis roojaga sulatab värvikat vaapa.
Tõstad jala ja hetkega kaotad ka saapa.