Monday 6 July 2009

Laulupeost

Ma olen käinud peaaegu igal laulupeol alates 1992. aastast. Või mulle vähemalt tundub nii. See võib olla üks minu võltsmälestustest (miilits võttis jäätise ära; käisin ühe päeva lasteaias; seisin Baltiketis kilekotiga naise kõrval). Paljud korrad on olnud seotud Saksamaa sugulastega. Sellel aastal on neid rekordiliselt palju - isa nelja tütrega (kellest kolm on Eestis esimest korda).

Koos nendega seisime terve rongkäigu Prokapitali hoone juures (jooksin tädiga Pilgrimist läbi ja nägin kõrvalt, kuidas üks õnnetu eesti-vene daam 880-kroonise sõrmuse põrandale kildudeks pillas ning kohe kuidagi seda kinni maksta ei soovinud).

Rongkäik oli ilus. Mulle meeldisid väga kostüümides-vormides puhkpillimängijad (tääkidega!) ja Moetäika suusulavalt hea guerilla-reklaam (riidenukud siltidega "Kristiine tervitab laulupeolisi. Moetäika 5.-8.aug"). Paar gootit ja üks punkar olid ka. Rongkäik venis oodatust u 2h pikemaks.

Järgmisel päeval läksime ka laulupeole (sakslasi ei maksa ära kurnata!). Kohale jõudsime enne 13. Saime terve rea (meid oli 10+). Kanada lipu lähedale. Kahjuks ostus meie ees olev rada masside põhiliseks voorimise kohaks. Vorst-õlu-WC-suhkruvatt-pangastrahajuurde-meene-õhupall-nänn-rinnamärk-lapstahabkommi-maasikadnaisele-WC.

See on nii nõme! Mõni tuligi sinna ainult lobisema. Rääkis aina oma ERKIga ning isegi ei vaadanud lava poole. Molli annaks raiskadele, kuid kahjuks olen ma liiga tsiviliseeritud. Ühiskond on minu tiivad kärpinud ja mürgihambad eemaldanud.

Ma olin alguses kurb, kuri, väsinud, teisel lainel. Ma ei suutnud nutta (teised vesistasid, tavaliselt see mõjuks mulle). Ma ei teadnud laule. Mind häiris, et mu ema ostis seinataldriku ja laulupeol müüakse Kanya Westi prille ning Hawaii lillevanikuid.

Aga "Sind surmani" ja "Ta lendab mesipuu poole" olid väga head. Need olid väga head ka siis kui mina laulukaare all seisin. Viha inimeste vastu hakkas vaikselt lahtuma. Mass ei tekitanud paanikahäiret. Üritasin küll alguses tõsiseks jääda, kuid see ei õnnestunud. Need lõbusad (Mehhiko?) lained, mis huilgavalt mööda Lauluväljaku "rampi" edasi tagasi loksusid! Rahval lasti seda teha u 20 min. Esinejad olid sillas! Laulupidu läks ca 2h üle, kuid lõpuks see ei olnudki nii hirmus.

Minu multirahvuslik perekond jäi ummikutesse seisma, mina jalutasin koju. Tunni pärast seisid nad ikka veel - kes parkla, kes kohviku järjekorras. Sakslased kupatati trammi ja rongiga Keilasse magama. Nad ei ole harjunud selliste massidega, kes huilgavad ja lehvitavad lippu. Nad ei ole harjunud, et Kadrioru lossi ees seistes paistab meri ja Russalka.

No comments: