Sunday 29 May 2011

Agoonialuule varakevadest

AGOONIA 1

Sõnad on liiga kõvad ja teravad.

Nad teevad mu katki.

Minu sapp ei lase haavadel paraneda.

Haavad on hellad.

Ka hingeõhk kraabib mu närve.

Mu närvid on pingul.

Ja keegi ei paita mind nii nagu peaks.

Vastukarva, vastusääri, vastu palgeid.

Põhjalikult nagu otsides kulda.



AGOONIA 2

Olen ootus, olen kutsikasilmad ja pettunud väikene süda.

Ma hoian kõik endale,

halba pooleks teha ei luba.

Ma uinun unistustesse ja

ärkan liiga hilja.

Häda ja viletsus!

Kiirustamine!

Kõik läheb korda!

Mu hingepask on voolanud põrandale ja kogub seal tolmu.

Taimed kasvavad valele poole...



AGOONIA 3

Austraalia on lõpmata kaugel.

Redis, ära reeda mind!

Tule välja ja rõõmusta!

Olen su ema, ja sina oled mu vend.

Ma ootan sind aknal.

Ja samas tean, et sa niipea ei tule.

Sa ju ütlesid „homseni”...

No comments: