Kihnu virvendas silmade ees.
Võrri peal, siga ja seelikus mees.
Läbi laulvate liivade pärlendas muda.
Ja ööbiku helide piimane udar.
Ta edasi rassis kui kiimane karu,
kes niuetest välja on nõristand aru.
Ja turbane turve me taristu serval,
tõeline tiiger, mu kiisu, mu serval.
Läbi lume sumpas see hommiku kass.
Sest igal majakal oma kajakas,
mis roojaga sulatab värvikat vaapa.
Tõstad jala ja hetkega kaotad ka saapa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment