Ninam mees kolossaalsete pooridega
istutas mu hinge kahtlust ja pisikuid.
Vaatamata toimumata vahekorrale
oli DNA saanud tõuke muutuda.
Ma kartsin oma nina pärast
ja traageldasin ennatlikult koomale poore.
Loorberite au ja kuulsus kuulub kukesupile
ja ilusa ninaga inimestele.
Ma vaatasin, kuidas päike sulatab
verandale unustatud plastiliini nagu võid.
Lapsepõlv! Ma hõõrun selle pae pakku,
kivist vakku, et jätta endast jälg.
Õline õhk embab mu pärlendavat keha.
Vastikus. DNA. Muutused ei sobi sulle.
Oo madu, halva oma mürgiga mu palged.
Tahan, et üleolev irve eal ei vajuks põskedest
madalamale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment