Sisu

Ma lubasin, et lailan sõnad sekka
ja vabalt siugleb luiteid mööda maad.
Ma lubasin, et enam eal ei silka
ma minema, kui narmendab me raad.

Ja igaviku kauge kostuv kuma
on varjutamas ülestõusupühi.
Ja oma hinges, oled kõnts ja jumal
ning Rimist pärit värske supipõhi.

Sa oled nagu häda keset kõrbe,
mis kaoks ja leebenduks sel samal hetkel.
Kuid sina haletsed ja kõnged,
sest sinu väärikust ka leevendus ei lapi.

Kesk ristteed katsetades võõraid rehve
ja iganenud seadusi ja õnne.
Sa proovid saada hakkama või mitte,
kuid siiski vaiki olla sa ei saa.

Ja närid ennast seest kui sada aastat kurbust.
Ja sipelgad nüüd närivad su hinge.
Sa oled jõud ja oled purgist lahkuv fluidum,
mis erk kui hamster ainult keset ööd.

Sa oled kest, milles veidi liialt sisu.
Ja samas liiga habras, valutav on selg.
Sa elad paberil ja mitme mere taga.
Vaid enda ees on suurenemas võlg.