Ärkad üles. Suvel. On pime ja vihma sajab. Kell on jaburalt vähe ning silmad on punased. Mitte joomisest või meigist, vaid sellest, et neil oli liiga vähe aega, et kinni olla. Täna pean prillidega olema, sest läätsesid ei kannata silma panna.
Õues on rõlge. Võib-olla kostub karjeid. Võib-olla kedagi tapetakse. Koerad on märjad ja kurvad. Vihma sajab varvastele ilusale vihmavarjule vaatamata. Juhtub. Mõtted lähevad vägisi ilusatele saabastele ja mantlitele. See on sügise üks plusse - saab kanda rohkem lahedaid riideid. Kihid.
Kolm naist väljuvad üksteise järel bussi esiuksest ning avavad vihmavarjud. Punane. Kollane. Must. Viimane tädi teatab lõbusalt: "Nagu langevarjuhüpet teeks". Ja kuna see tundus väga tabava võrdlusena, järgneb sellele minu kuuldava ihhihhiiga naer :).
Troll rõõmustas mind aga sellega, et unustas uksed sulgeda. Eestlased, tuimad nagu märjad halud, loomulikult vaikisid ning ei suvatsenud trollijuhile teatada. Juuksed lehvisid ja suu oli kõrvuni. Meeldib koertele. Meeldib inimestele. Peab meeldima.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment