Thursday 6 November 2008

Sattusin lugema

Smaragdi blogi. Hirmus hakkas. Külm hakkas. Nutune hakkas. Üks mu töökaaslane ütles paar nädalat tagasi, et matustel ei nuta keegi kadunukese pärast. Kõik nutavad enda pärast. Kõigil on endast hale. Kuidas ta sai nii teha, et ma pean nüüd ilma temata hakkama saama!

Ma ei ole veel selles eas, et lugeda surmakuulutusi. Ma veel kardan. Vanemad inimesed loevad neid selleks, et tunda ennast elusana, et tunda rõõmu käesolevast päevast ning uuendada tuttavate ja lähedaste nimekirjasid. Kes enam ei helista, kellele enam helistada ei saa, kelle võib telefoniraamatust kustutada. Kohati on see just kui võistlus surmaga ning natuke on selles ka kahjurõõmu. Mingist momendist alates on see vist normaalne, et read on muutunud hõredaks ning surm on sagedaseks jututeemaks...

Ma kardan, et ma ei ole suutnud olla piisavalt hea sõber, tuttav, sugulane nendele, kes on minust kordades vanemad, et nad ei saa kunagi teada, mida nad mulle tähendasid. Minu vanaema on veel väga kõbus ja ilus. Tal on ilus pisike pea ning palju, palju inimesi ümber, kes ei lase tal tugitooli kopitama jääda.

Aga vanaisa, kellega olen kohtunud vaid paar korda... Kellel on palju puhtamad vaated ja elu kui mul. Kes hoiab kokkulepitud distantsi. Kelle tõttu ma iga kord nimekirja koostades kirjutan üheks punktiks KIRI. Mingil põhjusel täidan ma seda punkti väga harva. Samas on iga kord halb tunne, kui see mulle meenub.

Tihti olen mõelnud väikeste surmade peale. Kokkulepitult nimetatakse väikesteks surmadeks orgasmi. Mina mõtlen nende all pigem hetki mängudes, kus elud/hp on nullis ning game over. Mulle ei meeldi mängud, kus ma olen kuulirahe all ja saan/võin saada iga hetk surma. Ma tahan parem mängumaailmas rännata ning lilli korjata. Oblivion on unustus.

Orkut, rate, msn, blog - mis saab neist siis kui inimest enam pole? Mõned site-d vist kustutavad kontod, mida pole kaua külastatud... Samas, internetti jäävad kõik jäljed alles. Igaveseks. Ja käsikirjad ei põle. Inimene, kes on otsapidi veebis ei kao kunagi. Samas tekitab ta jätkuvalt valuaistinguid neile, kes näevad nende kivistunud lehti ja igikestvat offline-i...

No comments: