Kallid inimesed,

I´m friiking out. Mul on vaja täpselt nädala pärast esitada oma bakalaureusetöö. Mul ei ole seda veel väga palju, kuid ma usun, et saan hakkama. Ma lihtsalt ootan meeleheitlikult hetke, kus see hakkaks ludinal tulema. Peale tööd on selline väsinus, et tahaks lihtsalt magada, mitte kellegi uurimusi lugeda. Inglise keeles. Eesti keeles on kuidagi raskem diagonaalis luged...

Ma kuulen iga päev, kuidas ma olen ülbe, vastutustundetu, kohusetundetu. Ma pean muutma oma mõttemaailma ja olemust. Ja seda kõike sellep, et teised ei saa aru Minu "õige aja" kontseptsioonist. Ma teen väga väheseid asju traditsiooniliselt õigel ajal. Pigem viimasel minutil, kuid just siis algabki minu jaoks "õige aeg". Siis on kõik või mitte midagi. Maksimaalne pinge, hullumeelsus ja geniaalsus käsikäes. Ma lihtsalt ei suuda varem teha.

Ma olen üritan harvadel kordadel teha n-ö koduseid ülesandeid. Ehk. Esimesel võimalusel ülesannete kallale asuda, kuid see ei toimi nii. Ma ei saa käsu peale kirjutada. Ja ma pole nõus mingit kräppi kokku kirjutama. Ma olen maksimalist. Pedant. Kõik või mitte midagi. Antud juhul kõik. (Ja öösel viimast, vahel ainukest sigaretti tehest kordan endale mantrana: "Ma saan hakkama! Ma saan hakkama!)

Ja kui ma lõpuks magama lähen, siis uni ei tule. Voodi tundub düsfunktsionaalne ja madrats tahab ära ujuda. Lammas on kussis ning tekk on koti sees tombuks muutunud (nagu taskusse unustatud paber, mis peale pesumasinat paberist kiviks muutub). Kivi, paber, käärid, kivi, paber, käärid, kivi, paber, käärid, kivi, paber, käärid...

Ma jään ruttu magama ainult siis, kui a) lamp mulle näkku paistab, b) telekas mängib, c) voodi kohal on päikeselaik, d) ma ei ole üksi. Lolol :). Ja ka siis on parem kui telekas mängib, lamp põleb..., sest apparently... tegemist on öist eluviisi harrastava loovloomaga :).