Sallivusest

Hommikud on minu jaoks vihased. Kõik ajab närvi. Näiteks bussi hilinemine. Bussist maha jäämine. Veidrad inimesed. Koledad inimesed. Paksud inimesed. Haisvad inimesed. Hambutud inimesed.

Käed värisevad. Tahaks suitsu teha. Kotist ei leia midagi üles. Kujutlen elavalt ette seda, kuidas ma oma krõbinad kõnniteele pillan ja koleda häälega karjuma/ulguma hakkan. Kõlaks umbes nii: "Uäääääh vaaaaaaaai?!"

Kõige rohkem ärritan ma ennast ise. Ma ei ole millegagi rahul. Teen elavalt plaane ostude kohta, mis mind ilusamaks ja paremaks inimeseks teevad. Minust endast ilmselgelt sellistel hetkedel ei piisa.

Lifti juures jõudsin olulise avastuseni. Ma peanb õppima komplimente vastu võtma nii, et ma ei lisa nendele pehmendusi ning ei riku neid enda jaoks ära.
"Väga ilus pluus/mõte/asi/nähtus!"
"Aitäh. No tegelikult on see vana/liiga suur/väsinud/odav..."