Öelda on palju

kuid pole lihtsalt jõudnud. Teisipäeval olin kõhugripiga kodus. Kolmapäeval rassisin, et kõik vajalik selleks nädalaks valmis jõuda. Ja neljapäeval ning reedel olin PUHKUSEL :). See tähendas päeva iseendale, paljudesse kohtadesse sisse hüppamist, mis on hingel kripeldanud, kuid kuhu muidu lihtsalt ei jõua,kommipoodide ja raamatupoe külastamist, et teel vanemate koju pugida hubases buss nr 20-s kommi ja lugeda läbi esimesed 80 lehekülgeraamatust, mis oli totaalselt emotsionaalne ost, samas nii mina. Raamatu on tõlkinud Bibi (!), välja andnud Pegasus (enne kodust väljumist nägin esimest korda meie maja torni pandud tuulelippu, milleks oli loomulikult pegasus). Raamat räägib kummalisest neiust, kellel on amneesia, kes kirjutab kogu aeg ja teeb nimekirju - Emily Strange/Strande. Minu kunagised määratlusnimed olid Kummaline Neiu ja Vägivaldne Tütarlaps... Ja ma ei mäleta suurt osa oma eelnevast elust. Eriti kooliajast. Lugesin kuni jaksasin, umbes 50 lk-d jätsin järgmiseks hommikuks. Reedel vaatasin uisutamist (ma eeldasin, et mul on sellest totaalselt savi, kuid see oli üllatavalt haarav), koristasin oma tuba (nt sildistasin 2009. a Muhu samblikku), pesin ja riputasin kaks laari pesu ja sorteerisin, pildistasin ja panin detailselt kirja terve spordikoti täie riideid, mis lähevad ÄRA. Õhtul 2/3 õlle ja 2/3 veini. Woodstockis ja Levikas oli nõme ja seega läksime koju Burnt Face Man´i vaatama. Öösel pidi korterikaaslane aga fööniga torusid soojendama. Nüüd algab laupäev.