Claire´s Birthday

ERIK MORNA, Eesti Ekspress, 16.03.2000

Kas pole nii, et iga kord, kui inimene on sügavas segaduses, nii lootusetult millegi sees, et ei kuule enam oma mõtteid, hakkab ta koostama nimekirja. Või on see ainult muusikakriitikute kutsehaigus?

Igatahes, 10 põhjust, miks armastada Claire's Birthdayd:
1) Nad ei ole britpop. Ei, muidugi on nad kuulanud palju S***e'i ja P**pi ja B**ri ja M***c S****t P*******sit ja tohutus koguses S********si, kahtlemata. Ent see kõik on väline, tähtsusetu. Britpop pole kunagi olnud nii lihahimuline, nii häbitult hedonistlik. Seal, kus britpop ütleks: kule lähme teiste tüüpidega pubisse jooma ja jalkat vahtima, ütleb Claire's Birthday: minge-minge, nii kaua lähen mina teie pruutidega diskole. Led Zeppelin ja The Who - pigem selline britpop.
2) "About Last Night" - illegaalselt nakkav stop-start tükk. Hakkab pähe momentaanselt, tuleb tagasi, käsib end ümiseda kõige ebasobivamates olukordades. Te kuulete seda lugu järgmised pool aastat igal pool. Peamiselt enda peas.
3) "Natural Blonde Girls" - maailmakõiksuse hümni kandidaat, heroiline ja ülev meloodia peaaegu raisatakse tühjavõitu sõnumi peale ("As long as there are DJ's, who needs a brain anyway?"). Niisiis, ma teen näo, et ei saanud aru. Vaiko Eplik, kui tal on tõsi taga, kõlab kui maailma parim soulilaulja. Sest ta on soulilaulja, nagu on soulilauljad Bono ja Liam Gallagher ja David Bowie. Ja tal on peaaegu alati tõsi taga.
4) "Ladies Love Me" - kahekordselt lahe on jälgida, kuidas üks mees annab täiesti uue elu teise mehe pihtimusele sellest, kuidas tal naistega liiga palju veab. Võib-olla pole see pihtimus, vaid iroonia? Mina igatahes hoian CB kontserdil oma naisel kaks korda kõvemini ümbert kinni. Liiga ohtlik koht.
5) "California" - rämedalt metalne disko-punk, mida esitab spiidine The Doors eesotsas eriti armunäljase, haukuva ja kraaksuva Jim Morrisoniga. Kitarr kohas "I wanna sex you up!" on parimat sorti hard core porno. Kogu kollektiiv paneb välja oma parima ja rokib, kurat, nagu loom.
6) "Licence To Love" - mürgine sõnum teisele poole müüri (eh?), peaaegu chillipepperlikult funky, moonutatud, energiline ja kuri. Muusikaliselt kõige seikluslikum rada: paarikümne sekundiga speed-bossanovast industriaal-indie'ni.
7) "Some Place Expensive" - kui seks on "Venuse" teema number üks, siis teine on raha. Raha kui tunnete surm, raha kui valede väetis. Raha valedes kätes. Raha, vist ainuke asi, mis eristab inimest loomast.
8) "Summer Sun" - suvi võiks tulla ainuüksi selle laulu pärast. "Venuse" kolmas teema on vähene aeg. Sellel pundil on tuli taga. Ja see kiirustamine on nii nakkav, et andestad hoobilt kõik trükivead voldikus, kõik klisheed laulutekstides. Nad ei suuda tuju rikkuda, need pisisasjad. Claire's Birthday sisemine pauer on ebainimlik. Praegu, sel hetkel, on nad kui Stone Roses '89 või Nirvana '92 või Blur '93 või Pulp '94 või Supergrass '95. Neid ei peata miski.
9) "The Next Big Thing" - peab nägema kontserti, et mõista, kui paljust see plaat meid ilma jätab. All together now: "I'm the next big thing after Jesus, yeah! Pa-pa-pa-pah!"
Kümnenda põhjuse leiab igaüks ise.

Ma pole tükil ajal nii noor olnud. Noorus: see, mis algab seal, kus lõppes kinofilm "Õnn". Esimene "tulek". Esimene armumine. Esimene, teine, kolmas. Higi. Voodi. Mõtted higist ja voodist. Esimene petmine, esimene surmahirm. Esimene surm. Esimene uuestisünd. Kui kogu noorus, kogu elu tähtsaim (ma ei ütle, et parim) osa jookseb vähem kui tunni jooksul silme eest ja lihaste vahelt läbi, kellel kuradil on ülbust nõuda rohkem ühe rockbändi käest?
Olgu, ma võiksin ju ka ise unistada, aga milleks, kui nemad teevad seda minu eest. Ja teevad seda paremini. 10

Mirjami lift