Kui normaalne on pidada tunni-kaheseid kõnesid mingi tibiga kellega sa kohtud niigi iga päev koolis ja õhtul saate kokku, et hängida ning Marli energiamahla juua? Võib-olla just see ongi normaalne?
Ebanormaalseks muudab sellised kõned nende tühjus ja mõttetus. Selle tunni jooksul käiakse õues, wc-s, vaadatakse telekat, süüakse sülti ning kogu aeg kirjeldatakse tegevust, mis on hetkel teoksil. "Hmm, vaata kanal 2, PLÕKS, kanal kuus, PLÕKS, MTV! Oi! See mets näeb välja täpselt nagu "Shroomsis". Hei mis sa sellest arvad?"
"Maria on ikka paras tropp. Ah sööön siin sülti. Tead, mul on kananahk, sest mul on lühikesed püksid jalas. Ja tead mu isa sai mingi eriti kalli viski ühelt mehelt ja hiiglasliku vihmavarju. Oota, ma teen selle kohe lahti. See on sinise ja valgega. Hästi, hästi suur!"
"Kas me oleme siis minu juures või sinu juures õhtul? Või lähme hoopis Liisi juurde? Ta on nõme. Lähme ikka kuhugi mujale. Tead Annika läks mingi tüdrukuga linna kohtuma, et seda asja kätte saada. Kahju, et me nii rotid oleme. Oleks vaid rohkem raha!"
Point on alles, nimed on muudetud. Selleks korraks on kommunikatsioonivajadus rahuldatud. Kama on ka kätte saadud ning oma maitset, arvamusi ja lahedust demonstreeritud.
Ma olen vastikult väiklane :). Või lihtsalt kade, sest mul ei olnud tema vanuses iPodi, kitarri, Vans'i ketse ning jultumust kõike, mis ostetakse perele enda omaks kuulutada. Samas oli mul palju rahulikum ja õnnelikum lapsepõlv. Ja ma armastan oma õde, ta on lihtsalt väga hirmsal ajal üles kasvanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment