Seisundist

Täna ärkasin hilja. Pool üks on hilja... minu jaoks. Ilmselt on selles süüdi kevadväsimus ja ülepinge ja ka uued tumedad kardinad, mis tekitavad minu tuppa öö. Varem äratasid mind tüütud päikesekiired. Või nõudlik kass.

Ikka olen väsinud. Kuidagi vatine on olla. Mööda selgroogu jookseb üles magus kõdi. Peaks ennast ehk liigutama? Nääh. Pea on täis pulki ja akadeemilisi mõtteid. Need panevad mu pea valutama. Lühis?

Kahes postkastis on kaks olulist kirja, kuid ma pole julgenud neid veel vaadata. Nad võivad muuta mu elu. Praen ennast veidi veel...

Õues on üllatavalt ilus. Päike paistab ja taevas on sinisinine. Linnud ja loomad häälitsevad, lilled lõhnavad ja paekivi on soe. Rabarber ulatub juba põlveni.

Vitamiinid! Can I haz vitamins? Sõin õues mingeid lehti. Kui ma ei eksi oli tegemist nurmenukulehtedega. Kui ma ei eksi, siis need on kasulikud. Vähe kaloreid, palju vitamiine. Umbes nagu Coca-Cola NULL :). Yeah right...

Ostsin endale just kleidi. Esimest korda elus tellisin endale midagi kataloogist. Aga ma ju nii väga tahtsin seda! U kolme nädala pärast selgub, kas see oli seda väärt.

Lasen veel ajal mööduda. Piisavalt verd on juba merre voolanud. Milleks nüüd peatuda. Kui ma oleksin miss, siis üritaksin päästa Bambi ema, ma ei ole. Kahjuks. Ja tuunikalast ma ka ei loobu!

Kohe hakkan õppima!?