Hommikud jõuavad kätte hilja, umbes keskpäeval. Tuba on tänu kardinatele soe ja pime. Kaktused õitsevad. Pilk kapile tirib suunurgad üles, sest vastu vaatab gaasimask ning teised äärmiselt vajalikud kasutud asjad (enne kui sa gaasimaski pähe saad, oled sa juba surnud, sest sa pole piisavalt harjutanud).
Ema, kes on puhkusel ärkab samuti keskpäeval ja on tänu sellele rõõmsam ja rahulikum ning ei haugu. Teeb kohvi. Naabrikass on näljane ja sööb ära meie kassi krõbinad, sest meie kass sööb ainult konservi. Maasikad, metsmaasikad ja murelid on punased, rohi on hämmastavalt roheline.
Täna ei sajagi. See on hea. Ning on võrdlemisi soe. Aina paremaks läheb. Ei tee tööd. Veel. Puhkan. Rõõmus ja rahulik. Pakkusin toredale pensionärile (sellisele, kes ei löö rasedaid naisi küünarnukiga kõhtu) istet, ta ütles aitäh. Tubli pensionär.
Bussijuht, kes oli oma bussi pärast mures, sest see oli kuumusega lolliks läinud, tahtis mu varakult maha kupatada. Peale minu oli bussis mingi vanamees. Bussijuht küsis: "Noormees, kus teie maha minna tahate?". Hiljem sain aru, et ta vist mõtles mind :). No ilmselt annan ma kinniste juustega ilusa emo-poisi mõõdu välja.
Bussijuht sõitis kuhugi majade vahele ning lasi bussil toibuda, lõpuks lõpetas robot-naine valede peatuste deklameerimise ning ma sain sama bussiga kesklinna. Ütlesin aitäh. Bussijuht ütles muhedalt palun-palun vastu. Tubli bussijuht.
Kõik oli ilus. Vihma ei sadanud. Lõhnas nagu suhkruvatt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment