Teekond. Nüüd ka raskesti avatavas pakendis!

Sõidan Tallinnast Tartusse (siis kui ma selle postituse lõpuks üles saan, siis ilmselt enam ei sõida). Vihma sajab. Buss on uus ja mugav. Soe ja sahisev. Istun otse bussijuhi taga. Mul on isegi lauake ja vähemalt 250kroonine vaade. Internet peaks nagu olema, kuid Key Ports ja DNS jamavad ning ma ei tea, milles seineb viga. Kahjuks pole mul hetkel messengeri, et oma tarkade sõprade käest nõu küsida. Jaa, olen nii mõnelegi õlle sees...

Parem ongi. Vähem sulamist veebikõiksuses. Midagi arukat ja sihtotstarbelist ma seal anyway hetkel ei teeks. Käiksin ilmselt läbi oma igapäevase marsruudi, mis pidevalt täieneb. Hommikul vaatasin, et keegi pole mulle kirjutanud ning midagi pakilist mind hetkel ilmselt ei oota.

Söön südamekujulisi vahukomme, mis on trühvlitega ühes karbis olemisest muutunud kakaokakapuruseks. Maitse on jätkuvalt ebamaine ja läägelt magus. Tavalised toidud ja maiustused on tavalise struktuuriga. Vahukomm on vahukomm on suhkruvati vähem boheemlaslik tädipoeg. Peale šokolaadi söömist ei tasu naeratada. Eriti siis, kui sa oled kuulus ja viibid peol, kus on palju fotograafe.

Ilmselt on mul hetkel hea olla. Tänan küsimast. Natuke raske, kuid hea. Loominguline, plaane rohkem kui rubla eest. Samas paneb ohkama. Buss just peatus. Eelmine buss oli katki läinud ning meie hea bussijuht Kaarel pidas kinni, et pakkuda seltsimehele abikätt. “Inimesed sain juba ära saadetud, kuid Cargo...”. Ära muretse pai bussijuht! Me võtame ka sinu Cargo ja viime kohale! Tehnika on tehnika ning ikka juhtub inimesi. K:” Ma panen minema!” X:”Oota! (annab paberid) See pahn ju ka veel”.

Kõik on rahulikud. Eriti viimasel ajal. Meil ei lähe liiga hästi, kuid samas pole põhjust ka tõmblemiseks. Pole vaja rehab-i, ega narkot, midagi põletada või kedagi tappa. Taanis on kaltspead, kes tahavad näha Muhamedi-karikaturisti surma, Venemaal kustutas Igavese Tule leek ühe inimelu. Ja kuskil nälgivad neegrid. Ja pingviinil on ikka veel kõht tühi, sest mingi türbel jättis toas tule põlema.

Elu on selline. Tahtsin seda prantsuse keeles kirjutada, kuid hakkasin kirjapildis kahtlema. Milleks eksida, kui võib ka mitte eksida. Vahel ma näen ja kuulen sõnu, mida tegelikult ei ole. Nt Tallinna Kaubamaja peal on reklaam, kus Lennyl on särk, mis ütleb, et muusika päästis ta elu. Mina lugesin sealt välja “Music saved my SEXlife”. Kõrvaline kommentaar: “Ilmselt päästiski”.

Bussijuht tõstis just vastutulevale bussile tervituseks käe. Mulle meeldib kui inimesed on sõbralikud, kuid mitte familiaarselt ülevoolavad ja pealetükkivalt tüütud. Vahel on hea olla salaja hea või omaette naerda. Hüpata porilompi, käia muusikarütmis, astuda sebrat ületades ainult valgetele joontele, korjata maast prügi. Viimane leid – suur roheline nööp.

Palav on. Radiaator ja läpakas, kampsun ja saapad, lisaks veel sukkpüksid, mis on minu jääkaruliku ema arvates liiga paksud selle kliima jaoks. C'mon ma olen liiga valge ja tardunud verega jääkülm tšikk, kelle kehatemperatuur on 36 kraad, vererõhk 92/61-le ning pulss viimati 49. Less is more. Kuid siiski... Soojust!