Eile nägin kahte kajakat ja sattusin neist vaimustusse. Suurem kui kana. Voolujooneline. Ülbe. Näljane. Üks oli suur ja valge ja jalutas pargis, teine oli noor ja beež ja üritas bussipeatuses paberit süüa. Nii tore, nii tore, nii tore :)
Täna hommikul nägin seda kuidas troll nr 3 Kaarli kiriku juures oma sarved maha jooksis. Troll oli täpselt kurvil, seega veidralt kõver. Inimesed olid segaduses, trollijuht vestiga, mina rõõmus, Dresden Dolls laulis mulle kõrva.
Veel nägin väga tugevat isa, kes kandis ühte pätakat kaenlas ja teist korvis. Mõtlesin sellele, et lapsi tuleks teha sellise vahega, et kui üks on pisike, siis teine jube käib. Ja, et võimalusel tuleks vältida mitmikuid, sest nad ei sa sellisel juhul piisavalt tähelepanu.
Suur maastur peatus. Kuna prügikastist pudeleid õngitsev daam ei olnud eriti suhtlemisaldis, lähenesin mina autole. Võtsin ühe klapi kõrvast välja. Arusaamatu jutt. Sõnad, sõnad. Hmm... vene keel? Raputan pead. Where is square of freedom? Näitan. Kuldne kesktee.
Armastan väikeseid loomi köögis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment