Minu päev

Kui ma hommikul kooli jõudsin olid tunnid juba alanud. Tagasi algusesse. Ma ärkasin. Tegin asju. Sattusin veebivallutustega liiga kaugele. Järsku oli kell 9.52. Buss PIDI minema 9.59. Jooksin nagu pöörane. Jõudsin 9.58 peatusesse, kus oli veel päris palju inimesi. Bussi aga ei tulnud. Ilmselt oli ta juba varem lahkunud, sest uus süsteem lubab bussijuhtidel kiiremini ring läbi sõita. Ta ei pea peatuma kui kedagi pole ning kui keegi ei taha väljuda. Rääkimata nende ootamisest, kes üritavad bussile joosta (st jõuda peatusesse plaanis kirjutatud ajaks). Järgmine buss tuleb nii 20-30 minuti pärast.

Läksin jala edasi. Minu kiirem kõnnak tähendab seda, et ma vaatan ühte punkti, mis asub minu ees ning üritan inimtetrisest läbi saada. Üks "humoorikas" kutt aga tegi ootamatu manöövri ja astus mulle otse ette. "Oi tere neiu, vabandust neiu!". Teine sarnane kohtumine oli veel. Minu poole tormas pisike tüdruk käed laiali, nägu kõrvuni. Mul poleks tegelikult midagi selle vastu olnud, kui ta oleks mul jalgadest kinni rabanud. Aga ta ema tiris ta ära ja ütles, et ta ei tohi inimesi segada. Ma olen INIMESED? Mis ajast? See teine kokkupõrge tekitas siiski hea tuju.

Auditooriumisse jõudsin täpselt 15 minutit peale loengu algust. Voolasin tagumisse ritta. Oeh, ma olen seda ainet üritanud juba kolm korda võtta ja see kord peab see ka õnnestuma. Pidevalt küsiti, kas te ikka saate aru ja kas ma räägin piisavalt huvitavalt. Mass vastas "Jaa". Mina ei ole mass ja olin vait ja näppisin telefoni, sest ma ei näinud asju, mida ta ekraanile manab. Fucking lühinägelikkus :(. Lisaks sellele, et ma ei näinud midagi, ma ka ei kuulnud midagi, sest terve selle tunni loopisid töömehed metallist tellinguid veoautole. Aga ka lihtsalt koolis istumise eest annan ma endale ühe linnukese. Suutsin selle aja jooksul kirjutada 10 lk mingit teksti. Märkmed, ideed, sirgeldused, plaanid, listid. Kergelt kasulik, semi-sweet.

Aga alles siis läks asi tõsiseks. Mul oli kahe tunnine auk ja liiga palju tahtmisi. Ma suutsin käia igasugustes poodides ja muudes sellest-kellast-selle-kellani kohtades. Ei näe, ei kuule, ilusad majad. Kondasin nagu üksik ufo (tean, tean, tulnukas....) mööda linna ringi ja tundsin ennast imelikuna. Võib-olla oli see sellep, et ma tavaliselt ei kanna helesiniseid mokassiine. Esimene laks üks väga vajalik vidin. Teine päevik ja pastakas (mõistlik ju). Kolmas läätsed kolmeks kuuks. Tartu restaureerub. Suutsin teha kahe tunni jooksul kolm korda Undergroundi ees suitsu. Ma ei teadnudki varem, kus see on ... (alko poe vastas, hotell Londoni vastas oleva tühja platsi kõrval)

Nälg. LST. Olin ostnud veel uue kõnekaardi ja tundsin ennast juba füüsiliselt halvasti, et ma olin nii palju raisanud. Või oli see kõigest nälg... Mulle ei meeldi tegelikult üksi süüa. Loengus omasid ei olnud. Kedagi spetsiaalselt näha ka ei tahtnud. Õnneks hõiguti mu nime kui ma sinna astusin ja ma sain selgitada kahele tuttavale, et ma olen ufo. Ja pärast köögivilja risottot (milles ma pettusin. Olen sealt parematki saanud) oli mul aega veel 45 minutit. Keegi ei saa väita, et Tartus liigub aeg sama kiiresti kui nt Tallinnas. Isegi päike jõuab sinna kerge hilinemisega.

Tagasi majja. Auditooriumist, kuhu ma pean minema immitseb soojust. Selgus, et selles väikeses auditooriumis toimus massiloeng vms. Seal oli soe ja pime. Lõhnas sauna ja suhkruvati järgi. Järgmise loengu kuulajad muutusid väljujate voolu tõttu suhteliselt kärsituks. Kui ma viimaks vastu voolu suutsin tungida, nägin esimese asjana neoonpunase peaga tüdrukut. Hetkeks oli kurb. Ikka oli veel auditooriumis soe. Ikka veel tegid töömehed seosetut müra.

Loeng kestis 1,5 tunni asemel kõigest pool. Päeva jooksul nägin ma tegelikult rohkemgi pilte Tartust. Näiteks ilus politseinik koeraga, viisakas mees, kes korjab maast noore ema sente. Noormees, kes ütleb putkamüüjale õrna häälega "üks Rafaello, palun". Tartu hõng - segu vahvlist ja sõnnikust. Tartus on palju ilusaid inimesi. Nt skinheadid, emod, gootid, pungid, rastad, rikkad tudengid, vaesed tudengid.

Kõigele muule sain lisaks veel kaks flaierit: esimene pärines Jumalalt, kuid minule ulatas selle mammidest tandem. Kuna mul oli kiire, ei saanud ma nendega vestelda. Selle nimeks oli - "Lohutus. Masendus". Teise sain Hansapanga automaadi juures. Selle ümber trollis üks näkk (suvaline blond tibi tegelikult), kelle käes oli korv kommidega. Kalevi karamell. Odav. Korvi all olid aga mingid flaierid. Kui ma küsisin, et mida te jagate, teatas ta krapsakalt :"Kommi". Võtsin piparmyndi. Neiu lause jätkus :"...ja flaierit. Tühjendusmüük. Nahktagid alates 500 kroonist." Deep.

Märkimata ei saa jätte ka karjeid kõrvaltänavast :" Oota! OOTA! OOTAH!" Fakti, et R-Kioskist saab osta pohmelliravimit (6 tk 35 kr). Meest, kes maalis kondiitripoe ees akvarellidega (laual ajalehed, jogurtitopsist veenõu, värvid, paberid ja pildid, mis meenutasid vikerkaart). Ja mustasid litritega kummikuid kaubamaja kolmandal korrusel.