Minust saab järjekordse järjejutu jupikese autor

Eesti Üliõpilasleht on sellel õppeaastal tulnud välja huvitava ideega. See on seotud loomingulisuse säilitamise ja inimeste kaasamisega. Tegemist on ühisloominguna tekkiva järjejutuga. Lugu hakkab ennast kerima nagu lapitekk. Iga kuu kirjutatakse juurde 2000 tähemärki ja eeldavasti on ka erinev autor. Kuskil on targad inimesed, kes valivad saabunute hulgast välja parima variandi. Toon ära algse jutukese:

Tänav tundus lõputuna. Kas see oli tõesti kogu aeg nii pikk olnud? Rasked kotid mõlemas käes soonisid pihkudesse. Hall taevas lasus madalal majade katuste kohal ja linn tundus täiesti inimtühi, kui välja arvata üks ristuva tänava nurgal prügikastis soriv vanamees. Neetud, et see telefon ka alati just kõige sobivamal ajal peab helisema...

..."Hei, Kats! Ma olin just saavutamas üksildase hulkuri fiilingut... On sul hea põhjus minu halluse purustamiseks?". Värvid juba muutusid. Ilusamaks. Mööda sagis vanamemm väikese poisikesega. Ilmselt suunduvad lasteaia poole...Või koju. Tasasel vurinal lähenes mittemidagiütlev auto. Linn siiski elas…

"Hei, maailmakodanik, oled sa nüüd LINNAS?" pasundas Kats. See kõlas nagu oleks maailmas vaid üks linn. Tema jaoks ilmselt oligi.

"Jah, olen küll. Mul on vaja oma pakid kuhugi nurka visata ja ennast pesta. Siis olen täiesti saadaval." Kurat, naeratus ronis märkamatult näkku. "Ok, saad kaks tundi, siis kohtume selle suure puu all. Ok?". Loomulikult. Kus siis veel. "Ok!".

Ok, kõik on korras. Või siiski mitte. Suve jooksul oli palju muutunud. "Ma pole enam endine" kõlab ehk liiga labaselt, kuid midagi oli siiski muutunud. Ärge saage valesti aru, ma ei sattunud vanglasse, ei pidanud teenima raha prostituudina ning mu suvi ei möödunud koomas olles. Isegi oma sooga olen rahul. Vaadake vähem filme!

Ma lihtsalt nägin, et olen teinud liiga palju valesid otsuseid oma noore elu jooksul. Ma olen kinni selles väikeses konnatiigis. Ma oskan küll ujuda, kuid teiste ligased koivad suruvad mind kogu aeg tagasi vee või pigem lima alla. Alles suri üks mees kõigest paarikümne sentimeetri sügavuses vees. Uppuda võib ka teetassi. Ma olen seda isegi unes näinud.

Kats ja teised on ainsad, kes mind siin kinni hoiavad. Ja siis veel need lepingud ja pangalaen ja .. The usual. Ma pole kindel, kas ma tahan lasta sel juhtuda. Ma loodan, et mul veel on valikuvõimalus. Edasi! Ehh… Tapa Edasi!

Tänavad on tuttavad, majad on tuttavad, kuid kõik on saanud uue kihi. Kultuurikihi? Linn restaureerub. Ma olen nostalgiline inimene, ma tahaks, et ta vananeks koos minuga. Isegi siis, kui mina elaksin hoopis mujal. Ma tean, et see on isekas soov.

Puid on vähem. Maju on rohkem. Reklaamitakse uusi elamurajoone ju büroohooneid. Kõik kisendab arengu ja edukultuse häälega. Aga arenenud maailmast oleme veel siiski palju maas. Kas mul on piisavalt aega, et see ära oodata. Ma ei ole ruletis väga hea…100 minutit on veel aega...