Neljapäev jäi sujuvalt vahele

Istun köögis. Kell on peaaeg üks öösel. Ja tahan kirjutada oma neljapäevast, mis sai just läbi. Tegelikult peaksin tegema hoopis tööd. Võtsin töö koju kaasa. Tähtaeg on reedel kell 14. Kahjuks see hiline deadline ei päästa mind, kuna ma olen "hõivatud" kella 10-st 14-ni.

Neljapäev algas väga varakult. St. et ma istusin umbes kolmeni hommikul arvutis ja lasin ajal mööduda. Vaatasin väga paljude inimeste blogisid... Tänu sellele ignoreerisin esimest rongi, esimest äratust ja esimest bussi. Kui ma lõpuks voodist välja hüppasin (lendasin, kukkusin, kargasin) oli kell juba 10.18. St, et teine buss polnud veel lahkunud.

Hämmastava kiirusega ennast korrastanud, vajalikud asjad kotti toppinud, olin ma juba liikvel. Ma jooksin nagu loom. Kiiremini ja kauem kui tavalistel hommikutel. Ma arvestasin sellega, et buss saabub 10.31. Ma eksisin. Buss saabub 31 minutit üheksa läbi ja 25 minutit kümme läbi. Kell 10.27 oli fooris punane tuli ja see sama õnnetu buss lähenes peatusele (ma olin alguses GoBussi peale pahane, et ta saabub liiga vara, tegelikult ta siiski hilines).

Roheline. Jooksen, jooksen. Moto, moto, moto! Saaksin bussi juba jalaga lüüa, kuid tema sõidab ära. Mingi roppus. Ja siis hakkas endast nii hale, et oleks võinud isegi paar pisarat välja pigistada. Kuid ei...

Esimene pikem jalutuskäik sellel hommikul. Buss tuli. Tukun ja kirjutan mingeid asju ja loen KesKusi. Bussijuht promob uut tasuta lehte Tartu Ekspress. Kõigil, kes maha lähevad käsib ta võtta ühe TASUTA eksemplari. Ja naabrimehele ka. Miljon põhjust kodus olla vms käis selle jagamisega veel kaasas.

Mingis imelikus seisundis üles virgudes astun maha vales peatuses. See asub küll õiges linnas, kuid kaugel bussijaamast ja töökohast. Jalutan, teadmata, kas suund on õige. Oli. Kilomeeter tuli ikka ära.

Kohe selgus, et netti pole ja kohe on vaja rindele minna. Kaks tundi õues kondamist. Külm. Vihm. Nõmedad inimesed. Tüütamine, tüüdatud saamine. Pudupood!!!

Üht väga säravat mammit nägin ka. Ta alguses ei tahtnud meiega tegemist teha. Ütles, et ta on peaaegu sada. 89. Ta oli selline säravate silmadega ja rääkis mõistlikku juttu. Vahele lendasid ka vägisõnad :):"Ega mul pea raisk segane pole!" Ja hing oli tal ka noor sees. "Ma pole punane ega sinine. Sitta nendega!"

Vihma sadas ja pastakaplöga ähvardas laiali minna. Lõpuks kui tuppa tagasi sain olid jalad märjad ja näpuotsad külmast krimpsus (kas teiega juhtub ka vahel nii?). Kiire kanakints (ma vaatasin, maitsesin ja leidsin, et ta ei ole surnud loom), mingi u-salat ja espresso. Kohe pidime edasi tormama teise linna ja seega jäi mu PC lahti, hunnik ajalehti lauale lebama ja mõnus puding mind igatsema.

Teises linnas oli tore. Kuigi teel sinna ei vahetanud ma autojuhiga sõnagi ja kippusin pidevalt tukkuma jääma :). Noored. Säravad silmad. Tõmmud poisid. Sarnasused, erinevused, wooden and not so wooden English. Pardid ja päikese tervitamise rituaal.

Kui tagasi jõudsime olid kõik teised juba kontorist lahkunud. Võred ees ja valve peal. Mu rong oli lahkunud umbes 15 min tagasi, kuid õnneks saabus järgmine buss (kallim kui rong) poole tunni pärast. Bussis hakkas mul pudingist kahju. Istub seal pimedas. Ootab ja igatseb mind :( ja keegi ei tule. Pean hommikul meili saatma, et keegi ta piinad lõpetaks (btw ostsin uue samasuguse).

Kodu. Toit. "12 ahvi". Ja siin ma siis nüüd istun. Istun ja viilin...