Hommikul oli nii külm, et muru oli kaetud härmatisega ja autode klaasid olid jääs. Vaesed autojuhid... Jälle on vaja välja otsida kaabitsad või mõni pangakaart, külmetavate näppudega klaasid puhtaks kraapida ja siis külma salongi istuda, kus lõhnab kohustuslik lõhnakuusk. Mida lähemale talvele, seda ebameeldivamaks see muutub. Tõrkuvad mootorid ja kinni külmunud uksed. Brrr...
Bussijaama ajutine parkla ja peatused olid tühjad. Õnneks on mul kell viis minutit ees, hädavajalikud minutid. Selgus, et bussid väljuvad jälle sealt, kust varem. Jõudsin. Bussijuhil pole raha tagasi anda. Raadioks on Elmar. Maire Aunaste intervjuu julge naisega osutub mingiks reklaamiks. Ebameeldiv.
Varsti peale Tartust väljumist tõuseb üks mammi püsti. Bussijuht teeb lähimas peatuses peatuse. Selgub, et mammi ei taha veel väljuda. "Küll ma ütlen kui on õige peatus!". Bussijuht seletab, et püsti ei tohi seista. Mammi istub. Mööduvad peatused. Mitmes nii väljutakse kui ka sisenetakse.
Mammi istub rahulikult pool tundi. Lõpuks on Jõgeva. Mammi läheb ähmi täis ja küsib millal Lähte põhikool tuleb. Hämming, hämming. Bussijuht teatab, et see oli juba ammu ja selles läksid kaks noort inimest maha. Mina Lähtet ei teadnud, kuid selgus, et see on suhteliselt Tartu lähedal. Mammi on löödud, tegemist oli löögiga vastu tema au ja mõistust. Ta tahab linna ääres maha hüpata, kurdab, et tal on nüüd päev kaotsis. Inimesed seletavad mammile, et palju mõistlikum oleks väljuda bussijaamas, kust 10 min pärast läheb buss tagasi.
Mingi mees räägib bussijuhiga. Ta palub, et too räägiks teise bussi juhile sellest kurvast loost, et mammi saaks tagasi kõigest löögiga au pihta, et rahakotti löök teistkorda ei tabaks. Mina saan raha tagasi. Mammi kaob uttu. Ilmselt teisele bussile. Ehk ta päev läks siiski korda...
NB! 110 ja 100-ga enam sõita ei tohi -> max 90 km/h
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment