Minuga juhtus täna hommikul anekdoot. Kõik sai alguse sellest, et ma olin umbes kaheni hommikul üleval. Lisaks võtsin kasutasin mulle soovitatud venitamistaktikat. Ma panin kella viieks helisema. Siis ma venitasin. Kell kuus aeti mind üles ja öeldi, et nüüd on viimane aeg üles tõusta.
Läksin sabinasse ajasin kõik sassi. Õnneks olin riided juba õhtul valmis pannud ja külmkapis oli ka lihtne toit. Pirn on piisavalt lihtne. Kustud, pestud, kammitud, lendasin nagu pudrukuul kodust välja. Tundus kuidagi vaikne ja pime. Kõikidest inimestest mööda tankides jõudsin u 6.25 bussipeatusesse.
Kõigepealt vaatasin õudusega, et buss läheb alles 6.41 (appi, nad on graafikut muutnud!). Üks rida madalamal lebas kellaaeg 7.31. Alles siis sain ma aru, miks ma üritasin meeleheitlikult pooleks jõuda.
Minuga pole sellist asja varem juhtunud :). Lõbus ja pehme ja armas oli avastada, et sul on veel aega. Lonkisin endamisi muiates koju tagasi. Lõpuks läksin hoopis jala. Trenn, trenn, trenn.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment