*Spämm* dämm - minu essee

Kui Jumal on Tõde, siis milline Tõde on?

„Dogma“ on oma vormilt komöödia, kuid sisult kahtlemine ettesöödetud religiooni ja pühakirja õigsuses ning ainuvõimalikkuses. Tundub vale ja samas ka naljakas, et seal on Jumalana kujutatud naist. Aga miks ei oleks võinud olla hoopis nii? Kas selle pärast, et piiblis on teisiti kirjas? Kuidas sai Jumal teha oma näo järgi nii mehe kui ka naise? Võiks vastata, et suures plaanis on nad suhteliselt sarnased. Järelikult oleks võinud ta olla Ürgjõud, ema, kes voolis endale lapsed.

Jumalale ei anta piiblis halli pika habemega vanamehe vormi, seda tegi meie mõistus, fantaasia. Talle omistatakse vaid detaile - väge, hääli, imesid, suurt hinge andvat kätt jne. „Ma olen see, kes ma olen“. Ta on, oli ja jääb. Tema ongi olemine. Juhul kui Zeus võis kehastuda lehmaks, võib ka kolmainsuse Jumal olla vajadusel naine, vajadusel mees... Jumal isa, Jumal ema, Jumal lehm. Isa on tavaliselt see, kes seemendab ning siis läheb otsib koha, kus saaks natuke veel seemendada. Maailma saatusesse kuni Jeesuse surmani sobib aga palju rohkem labiilse närvisüsteemiga naissoost Jumal.

Ta nikerdas endale valmis mänguasja, sest tal oli igav. Ta tahtis, et keegi teda lõbustaks. Ta tegi olemise natuke valgemaks, sest pimedas oli igav ning üksindus tundus veelgi suurem. Siis ta korrastas veed, et oleks hea oma muutuvat kuju nende pinnalt piiluda. Ta tegi loomad, kellega oleks tore mängida. Mõned liigid osutusid liiga suureks ja kurjaks ning ta pidi nende loomise tagasi võtma ning oma teo kustutama. Nii ta siis panigi oma dinosaurused põlema. Paras raibetele, mis nad siis tulevad Jumalat hammustama!

Jumal, see üks. Tema nimi ja olemine kajas tühjuses. Tema tungid ja ihad ei saanud aga ikka rahuldatud. Ta tahtis midagi muud . Ning natuke oli tal ka tahtmine kellelegi keerata. Toredad loomad jättis ta alles. Loomadele andis ta hirmu, sugutungi, nälja ja egoismi. Loomad olid, sõid ning vahtisid teda tühja pilguga. Ei mingit imetlust, ei mingit armastust, isegi mitte elementaarset tänu. Nad elasid kuna nad elasid, ning tegid kõike enda võimetes, et see kestaks võimalikult kaua.

Oli vaja kedagi, kes oleks kentsakas, haavatav, mõjutatav ning mis peamine, oskaks rääkida, tunda hirmu, aukartust ja tänu. Nii ta siis hakkaski nikerdama. Võttis oma pidupäeva keha ning mätsis kokku ebardliku eluka, kes oli temast palju koledam ja nõrgem. Meest voolides libistas ta üle oma keha ning leidis, et tema keha küljes on üks ürgne kutse, mis ootab vastust.

Vastuse nimetule kutsele mõtles ta kinnitada alguses taha poole, nagu loomade sabad, kuid leidis siis, et see ei ole hea ning pani ta umbes keskele. Sellest august alla poole, kust ta voolimise ajal kinni hoidis, et muda ta kätevahelt ära ei plagaks. Na-ba tähendas Jumala keeli „ Seisa paigal!“. Auk inimese kehas ei unustanud seda solvangut kunagi. Ta oli alles väike ja noor ning juba pistis see neurootiline eit pröökama!

Karistuseks ei liikunud ta enam kunagi ning ka kasv jäi tal kinni. Jumal küll üritas seda kohta siledaks hõõruda, kuid auk (võtnud endale nimeks Seisa Paigal –’Na-ba’) pani kogu oma jonniga vastu. Lõpuks Suur Looja väsis ning jättis augu rahule. Inimene mäletas seda karjatust ning kuna tema Jumala keelt ei kõnelenud, arvaski, et tegemist oli sisseõnnistus tseremooniaga naba-nimelisele kehaosale.

Tegelikult mäletas esimene inimene oma sünnist suhteliselt paljut. Ta mäletas ka preili Jumala krutskeid. Üks oli soovitus olla alguses väike ja abitu, et teised sind teenindaksid. Eriti meeldis talle mõte, et tema loomingu loomingu looming pasandab täis oma eellase koja ning nõub talt paremaid palasid. Ja vanemad taluvad seda kõike selleks, et säilitada oma ebatäiuslikku olemust. Selle asemel, et pürgida surelikkusele. Teadupärast on koopia koopia kehvema kvaliteediga kui originaal.

Peale pulgaga eluka tegemist otsustas ta teha neid toredaid elukaid veel. Voolis ühe veel valmis. Alguses mõtles, et teeb talle sellised küürud nagu kaamelil, kuid lõpuks otsustas, et nii pole üldse põnev ning pani need hoopis ette. Vaikselt muheledes, et küll too alles imestab kui olematusest olevaks võpatab. Piimakanalite probleemi lahendas ta alles pärast seda, kui loomad sigima hakkasid ning nende pojad nälga surid. Tema naisvormil nimelt rindasid polnud. Polnud lihtsalt vaja.

Esimesel elukal oli pulk ees ja kaks küüru taga, teisel oli kaks küüru ees ning kaks taga. Sarnast disain kasutas ta ka ahvide ja virsikute tegemisel. Kuna ta leidis, et alakeha vajab mingit põnevat detaili, kasutas ta urgu, mille ta oli enda kehalt avastanud. Kuna ta oli neist tunduvalt suurem, mõtles ta kibedalt: „Saagu teil tore olema ning tehke endid palju“. Naiselik kadedus vürtsitatud paratamatusega.

Edasi keeras asi seebiooperiks. Ka need suurema ajumudeliga isendid osutusid egoistlikeks käparditeks. Naine oli õel, ning mees lontu. Noorusliku ja krapsaka Jumala tühjusest tekkinud vend tahtis teda kiusata ning meelitas Aadama (sellise nime pani ta oma esimesele inimesele) ja Eeva (ürgse kutsega mudel) oma sõpradeks. Ta andis nende kätte Jumala lemmikpuu ainsa vilja, öeldes, et siis tuleb tõde ning tuleb õigus.

Tegelikult tuli hoopis pisarate- ja sõimurahe. Jumal katkus juukseid ning trampis jalgu. Kuna ta jalad olid suured, tekkis resonants, mis siiani vahel maakoore kaant kergitab. Planeedi Maa, pooleldi küpsenud kukli seest tuleb nähtavale kuum tainas. Jumalast ei saanud kunagi eriti head kokka, alguses mõtles ta, et vahetab pigem poolt ning läheb sõjaväkke, kui jälle küpsetama kukub.

Niisiis, tema uued kannid olid kohe alguses hälbega ning äraostetavad. Tema vennas madujas Kuri naeris endale taskesi taskusse ning roomas minema. Pole mõtet hullunud Jumala läheduses passida. Kuna tema lemmikvili pisteti kahe tänamatu poolt nahka, haudus ta kättemaksu. Ta viskas esimese paarikese paljalt ukse taha ning võttis neilt hõlpelu, mida tema aias harrastada sai. Sarnaselt loomadega pidid nad nüüd otsima ja kaevama ja vaeva nägema.

Kuna naised on üks ussisugu. Ptüi!!! Lisas ta töötegemise karistusele otsa klausli, et naine peab järglasi sünnitades sama palju vaeva nägema kui tema oma puud kasvatades. Kes on esimesed üheksa kuud ära talunud jõuab kulminatsioonini, mis võtab aariana kokku kõik Jumala ponnistused ideaalse puu loomiseks. Rohkem ta selliseid puid ei teinud. Kõik, mis praegu maal kasvavad on tema Puu kahvatud koopiad. Originaali seemned on tal siiani taskus. Ehk kunagi...

Tegemist on ühe nägemusega Loomisloost. Minu oma on muinasjutt. Anne Türnpuu nimetab ka Vana Testamenti ja Uut Testamenti oma aja muinasjuttudeks. Ta ütleb:„See, et see teile ei sobi ei tule minu suhtumisest piiblisse, vaid teie suhtumisest muinasjuttu“. Mul on võimalus ja õigus kahelda. Kas või selle pärast, et Jumal on loobunud enese olemasolu tõestamisest. Kui ta seda üldse kunagi teinud on...Võib-olla üritab ta rakendada sama strateegiat kui kurat, kelle kõige suuremaks teoks peetaks inimeste veenmist tema olematuses.

Jumalat nimetatakse ka Tõeks, seetõttu on eriti ilus oma usku jagada. Kinkida teistele tõde. Juhul, kui „hea religioon“ inimesele külge ei hakka tuleb vana välja peksta. Välja lööb Jehoova teine nimetus ja roll - „Püha viha“. Sarnane käitumisviis sobib nii mehele kui ka naisele. Kuigi räägitakse nõrgema soo leebusest ja headusest, jäetakse kahe silma vahele nende tujukus, temperamentsus, äkkilisus ja ebaratsionaalsus.

Tapmine on küll patt, kuid siiski mitte ületamatu takistus tõeliselt „uskliku“ teel. Sõdade ajalugu on suurel määral ka religiooni ja kiriku ajalugu. Tapmise keeld näib kehtivat vaid omasuguste, „heade“, pereliikmete ja sugulaste tapmise kohta. Jumala nimel tuleb vähendada uskumatute hulka ning levitada Tõde. Vale usk on võrdväärne vales elamisega. See omakorda on samaväärne kurjaga. Sammuke edasi ning avanevadki põrgu lõuad.

Jumala poja sündimine neitsist tunduks kohati siivsam, kui Jumal oleks naine. Vahe peitub jalge vahel... Neitsi Maarja juhtum meessoost jumalaga võiks olla sulaselge petmine ja sohilapsetegu. Naised omavahel teadupärast ei paljune. Seega oleks Jeesus osake loodust. Jumal määras suuna ja kandja. Neitsi Maarja oli lihtsalt surrogaatema.

Jeesus on tavaliselt piltidel tumedate pikkade juuste ja heleda nahaga. „Dogma“-s on Jeesus must. Selle ehmatava uudise toob väljavalitutele 13. apostel, kes on samuti neeger ning suure rassismi tõttu pühakirjast välja jäetud. Selleks, et inimesi säästa „kirjutati Jeesus valgeks“. Tema on neist üks väheseid, keda peetakse päriselt elanud inimeseks. Tõde temast asub aga kahe nägemuse vahel. Tema sünnikohti ja elukohti on leitud mitmelt poolt, nagu ka tema surilinasid...

Viimases loengus ütles Ringo Ringvee, et „Tõde on kole vana naine“. See on küll vaid üks lauseke, kuid samas toetab see nii minu kui ka „Dogma“ nägemust. Tõde on Jumal. Jumal on naine. Maailm on vana, Jumal on vanaks jäänud. Vanadus röövib ilu. Tulemuseks ongi tõdemus, et Tõde on kole vana naine. MOTT

„Da Vinci koodi“ menu näitab, et inimesed tahavad millesegi uskuda. Nad on taandunud kirikust kui institutsioonist, sest nad pole sellega rahul. Kirik nõuab pühendumust ja truudust - asju, mida tänapäeva inimene ilma tõenditeta anda ei taha. Ma jõin veini ja sellel puudus vere soolakas mekk. Ma hammustasin leiba ja see maitses kui kuivanud tainas. Kas armulaud on kannibalismi jäänuk- Jeesuse ihu ja veri? Jeesuse ja Maria Magdaleena võimalik abielu ja järglased... Võib-olla olen just mina Jeesuse viimane sugulane? Püha Graal- tass või saladus Jeesuse järeltulija kohta? Need on religioossed teemad, mis huvitavad Dan Browni lugejaid

Üks mu viimase aja sügavamaid filmielamusi oli “Magdaleena õed”. Iiri-Inglise film, mis räägib Magdaleena õdede kloostrist. Tegemist oli kinnise süsteemiga, kus Jumala vastu patustanud neiud “meelt parandavad”. Nende ülesandeks oli pesupesemine. Sinna saadeti vägistatud, sohilapse ilmale toonud ning muidu litsakad tüdrukud. Tegemist on tõestisündinud looga Iirimaa äärmuslikust katoliiklikut kasvatusest.

Selliseid asju vaadates tuleb meelde vanamemme hüüatus: „Issand sa näed, ning ei mürista!“. Religioonile allutatud orjatöö, vägivald, raha kogumine tasuta tööjõu arvelt. Ma olin väga üllatunud, sest enne filmi lõppu pidasin selliseid pesumajasid fiktsiooniks. Iirimaal töötasid need aga peaaegu 21. sajandini. See Jumal, kellesse mina usun, ei ole piibli väiklane, julm ja karistav Jumal. Mina usun heasse Jumalasse

Mis on põrgu? Kas paradiis on olemas? Need küsimused on sama olulised kui Hamleti „Olla või mitte olla?“. Põrgu kirjeldused sarnanevad kahtlaselt palju laavat purskava vulkaaniga. Võib- olla langes maa selle inimese ees sisse, kes parajasti religioosset ilmutust otsis. Ning ta arvas, et see auk punase hõõguva ja kuuma plögaga ongi põrgu. Paradiis oli oaas keset kõrbe. Siiani leidub maailmas asju, mis võivad viia seitsmendasse taevasse. Vahe on ainult selles, et datleid ei pea korjama puult, vaid kaubanduskeskuse riiulilt.

Samuti on loogilised (teaduslikud) seletused paljudele piibli sündmustele. Veeuputust kajastasid ka teised kultuurid ning religioonid, seega on tõenäolisem, et midagi taolist juhtuski. Noa laeva pool sellest loost on aga kahtlasem. Naljana mõeldud seletus dinosauruste väljasuremisest on järgmine. „Miks dinosaurused väljasurid? – Selle pärast, et nad ei mahtunud Noa laeva.“ Loch Nessi võimalik hiidsisalik ilmselt pääses, kuna ta oskas ujuda.

Mis sai aga mereloomadest ja kaladest? Kas Jumal unustas nad ära? Teised loomad jagas ta kaheks. Puhastest lubas ta kaasa võtta seitse paari, roojastest kaks. Missugused erinõuded kehtisid näiteks suure sugutungiga delfiinidele? Suhteliselt räige on mõelda, et see kena naeratava näoga kalake on harrastanud seksi nii hülge, vaala, delfiini kui ka inimesega ning pääsenud Jumala käest ilma karistuseta...

Kuidas nad kontrollisid, kas kõik loomaliigid on esindatud? Kuhu kadusid mõõkhambulised tiigrid ja paljudel piltidel Noa laevale suunduv ükssarviku paar? Oli see mõni haigus? Loomade viljatus, kogemata pardale sattunud homopaar. Või söödi nad tõesti ära? Ning mis sai taimedest? Paljud neist ilmselt surid, sest neljakümne-päevane vees loksumine paneks nad lihtsalt mädanema. Või sõid nurjatud delfiinid kõige ilusamad taimed ära

Filmis „Dogma“ on Jumal naljaks noor naine, kes riietub kentsakalt, viskab tiritamme ning kaob vahel ära (doominot mängima, kui ma ei eksi). Siiski on ta läbi käinud need samad rajad, kui „päris Jumal“, vahe seisneb selles, et tema on valmis õlakehituse ja ilme abil oma vigu tunnistama (ja peaaegu vabandama), enne kui ta uuesti lustima jookseb.

Väga raske on leida Tõe tagamaid, sest ta oli enne meid ning jääb siia ka peale meie lahkumist. Teda pole kombeks kahtluse alla seada. Piibel on tema raamat ja sarviline Mooses on üks tema prohvetitest. Tema kuuliski esimesena tema nime. Nägi tema hääletoru põlevas põõsas ning sai Jumalalt dekaloogi. Juba selles lõigus on kaks detaili, mis on saanud uue selgituse. Põõsa põlengus süüdistatakse eeterlikke õlisid ning Mooses polnud teps mitte sarvik, vaid hoopis kiirte ja õnneliku säraga pärjatud. Tegemist oli tõlkeveaga, mis tõi kaasa selle, et suured kunstnikud maalisid püüdlikult Moosesele kaks pulgakest pähe.

Piiblis on Jumal käegakatsutav. Ta on vajadusel sinu kõrval ning juhatab sind tulesambana või lööb su seaduselaeka katsumise eest maha. Tänapäeval sellised jutustused enam ei mõju. Varem kardeti Jumalat või vähemalt põrgut, tänapäeva inimene kardab vaid maksuametit ja unustust. Uskumatute karistamatuse tunne toob kaasa kuritegusid. Samamoodi tegutsevad ka sügavalt usklikud. Nende puhul on aga tegemist Tõe levitamise ja Püha Sõjaga...Soovilooks palun Kanye West’i „Jesus Walks“...