Võtsin ma suure naela. Sellise suure metallist naelja eseme, mille ma kord raudteerööbastelt leidsin. See oli juba siis roostes ja see ausalt ka ei hoidnud midagi olulist koos. Ja tõin köögist kookospähkli, mille olin mingis meeltesegaduses ostnud.
Mul tekkis kinnisidee, et mul on seda just nüüd vaja. Mulle öeldi, et ma ei saa hakkama, et see pole sobilik riist ja, et öösel ei ole viisakas vastu põrandat taguda. I dare you! You dare me. Kolks! Kolks! Kolks! Sinna, kus on kolm väikest täpikest tekkis auk. Auku tekkis kõrs. Kõrre otsa tekkis imeja. Imeja oli imetaja ja imes kookose tühjaks.
Siis hakkas ta uuesti laamendama. Kolks! Kolks! Kolks! Vastu kookose mediaane. Kolks! Kolks! Kolks! Ja kookosesse tekkisid mõrad. Kookos läks kolmeks. Ja ahned hambad ja küüned hakkasid temalt viljaliha katkuma.
Kui kookos kramplikult kooresse klammerdus sai ta uuesti haamrit. Kolks! Kolks! Kolks! Kookos sai söödud. Kättemaksus andis ta kõhuvalu. Kuid maohape lämmatas rebellioni ja alles jäid vaid puised tükid, mis vedelevad põrandal...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment