H-h-h-e-i!!!

Nii tore, nii tore, nii tore, kuid räigelt külm on. Tartusse jõudis talv. Ilus ja krõbe. Ma ei märganudki, et vahepeal on lumi maha tulnud, kuid mind seati lihtsalt fakti ette. Kraad näitab... Oot, kohe vaatan. -11,4 C.

Seda on ikka räigelt palju arvestades detsembri rohetavad muru ja u kuuekraadist sooja. Samas... Tegemist on Tartuga. Siin pole merd, mis külma mahendaks. Päike paistab. Linnud on paistes. Lume peal on juba kergelt kollast ja pruuni. Lisaks veel tobedad rakettide kestad.

Sõitsin täna Tõruni ja tagasi. Kokku läks u 3h ja kuus bussi. Põhjuseks see, et ma a) elan kaugel, b) buss, mis oleks otse viinud läks just enne mind ära, c) ma suutsin ära unustada, kus asub raudtee :). Lõpuks leidsin siiski üles. Kui ma oleks suutnud oma tobeda jäärapäisuse jätta, siis oleksin võinud lihtsalt kelleltki küsida :).

Muidu oli tore. Alguses sõitsin jänest, hiljem ostsin kuukaardi (135.-). Arvutasin, et kui ma oleks igas bussis ostnud pileti, oleks mul läinud 96 krooni (vs trahv 600.- vs kuukaart 135.-).

Midagi muud põnevat polegi juhtunud. Hea energia tuli. Ehk jääb ka. Eile kirjutasin emojutu rongist. Siit ta tuleb:

Mööda kihutav rong on võimas nähtus.
Ulub kui tuul ja vihiseb nagu mõõk.
Rööpad vibreerivad. Valgus!
Kramplikult paigal nagu jänes või hirv.
Pilk suunatud möirgavale raudelajale.
Ning siis ongi kõik juba läbi.
Kuidagi tühi ja õõnes ja kurb on olla.
Hüvasti külmavärin, võimalus põgeneda.
Ja seda lausa kahel erineval moel.
Tik-tak, tik-tak,
valin alati esimese.
Tik-tak, tik-tak, tik-tak.
Aega ju on...