Inimkatsed

Kuna ma ei ole magamist ära teeninud ja seda teadlikult ei tee, on olukord huvitav. Eile suutsin olla vapralt üleval peale neljatunnist ööund kuni täna hommikul kella neljani. Olin läpakaga teki alla pugenud ja see moodustas sellise toreda ja sooja ja karvase telgi. Mingi hetk vajusin umbes tunniks stand-by režiimile.

Ärkasin unest sellise tundega nagu oleksin maganud umbes kuus tundi. Tegelikult ei olnud isegi 60 minutit täis tiksunud. Hommikune šokolaad saabus duši all. Liiga pikk dušš teeb ka ahvist inimese. Arvab siinkirjutaja.

Loom hakkas tööle juba siis, kui õues oli pime. Töötas ja töötas. Töötas ja töötas. Vahepeal manustas toitu ja sigarette ning alles siis jõudis kohale, et magamatus mõjub väikese joobena. Promill, promill.

Lällutama võtab, jäsemed on nõrgad ja asjad tunduvad naljakad. Kergelt halb ja õõnes ja ebastabiilne on ka. Täismäng. Istusin rahulikult arvuti taga ja järsku tundus mulle, et minust möödus kass. Varsti möödus teine ka. Ja tegemist ei olnud veaga süsteemis, vaid luuludega.

Bussis istudes üritasin lugeda telefonis olevaid märkmeid. Alguses oli ok, kuid mingil hetkel hakkas bussi mõnus soojus ja undamine mõju avaldama. Tähed muutusid uduseks ja read hakkasid vingerdama. Märkmete lugemine aga jätkus. Avastasin seda siis, kui esimest korda ehmatusega üles virgusin. Selline nokkimine jätkus terve tee ehk siis pool tundi. Ei sõitnud peatusest mööda.

Poes olles suutsin varastada pähkli ja saada selle eest karistada sellega, et mul läks küüs tagurpidi ja korv kukkus maha. Õnneks ei olnud ma selleks hetkeks rabanud endale klaaspudelis porgandimahla. Koju jõudes oli mul raskusi ukse avamisega, sest võtmed ei tahtnud auku minna. Väidetavalt saavad nad minna vaid ühte- või teistpidi. Mina selles nii kindel ei oleks.

Hoian moraali kõrgel rohke suhkruga. Nt Smacks krõbinate ja Kalevi 72% šokolaadiga. Elu veereb hernena. Kõiges on mingi uba. Iva jäi hammaste vahele. Terasid ei ole võimalik sõkaldest eraldada, sest sikud ja sokud pistsid need pintslisse.