Ootan sind tuulevarjus. Õues on pime ning lund tuiskab. Mitte palju, kuid ikkagi. Tänavalambid on selles kohas veidi teistsugused. Nad ei ole külmalt sinakad ja vilkuvad, vaid kollased ja soojad. Sigarett süttib, pool sellest on sulle...
Mul on kotis terve minu elu, pudel veini ja vürtsipoest ostetud aniis. Kevadine koirohi oli kahjuks juba otsa lõppenud. Loen minuteid ja ümisen rumalat laulukest, mille ma ise tegin. Olemas on vaid üks salm. Kunagi saab sellest päris loole algus.
Kunagi... Tõmban hõlmad koomale. Seistes on natuke jahe hakanud. Mu emale ei meeldi, et ma öösiti hulkumas käin. Ta ei saa aru, et see on minu jaoks ainus võimalus. Creature of the night :). Tegelikult ei ole asi nii hull.
Ma lihtsalt olen hoopis teistsuguses tsüklis kui enamik. Ma ärkan siis kui on pime ja lähen magama enne seda, kui päike tõuseb. Suvel on kõik vastupidi. Varahommikused tänavad ja inimesed on hoopis teistsugused. Varahommikune väikelinn kevadel on tütarlapselikult ilus. Eriti veel siis, kui sa kasutad nobody-s minuteid öösärgiväel koeraga keset suurt ja tühja maanteed jalutamiseks.
Rumalad mõtted! Tegelikult olen ma kinni puuris, mille ma endale ise tegin. Ma oskan koodi kirjutada ja programmeerida. Ennast ma programmeerida ei oska. Selleks oled mul sina. Sina oledki ravim. Ma tunnen su kuju juba kaugelt. Kaks mahvi on alles...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment