Ja ilmselt kaotasin ka natuke ennast. Ma ei ole ammu sattunud metatasandile ja kontekstist välja. Ma hulkusin pimedatel teedel, kuigi tegelikult oli alles valge. Kadunud olid aeg ja ruum. Mind valdas mingi hirm, kuid see oli aeglane ja passiivne. Ta ei jälitanud mind, ta lihtsalt ähvardas minu turvalisust.
Ma ei olnud eksinud, sest mul polnud sihti. Ning mind ei huvitanud ümbritsev. Ma olin ennast endale kaotanud ning paari tunni jooksul ka maailma jaoks kadunud. Ja ma ei häbene ja ma ilmselt ka ei kahetse. Ma õppisin ennast lihtsalt rohkem tundma.
Jõudsin koju ja pesin endalt maha selle, mis oli kogu selle teekonna jooksul osutunud ebavajalikuks. Puhastumine läbi muda. Ma ei kasvanud suuremaks. Ma olen ikka Lola ja Pipi. Ma olen ikka see, kes tahtis olla suur, siis kui ta oli väike ning nüüd loobub vabatahtlikult täiskasvanulikkusest.
Jah. Vahel juhtub, et ma annan ära ka võimaluse teha valikuid ja otsustada. Ju ma siis kaalusin ja leidsin... Ma tean, et see on vaid etapp. Ja lõpuks ometi ei alga elu homme, vaid juba täna. Šokk. Ma teen teistele haiget. Ma enam ei taha.
Nööbivalajal on aega veel küllalt. Las ta ootab...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment