Mees nagu tõupull

Ta oli mees, kes oli saanud väliselt kõik mida ta tahtis. Tema sisemus polnud sellega väga nõus, kuid mees suutis oma kõhuhäält edukalt vaikima sundida. Kord kuulas ta selleks muusikat kõvemini kui vaja, kord rääkis veidi kõvemini või jõi jaburalt kallist viskit, ise iga suutäie juures grimasse tehes.

Tal oli ostetud load, peaaegu ostetud haridus ja täiesti 100% kindlalt Venemaalt ostetud naine.
Kõik on ostetav, kõik on müüdav, enamikke asju saab vahetada. Tal oli töökoht, mis võimaldas tal pidevalt karjääri teha. Selleks, et tema tõusu mitte peatati hangiti isegi kõrgem karjääriredel. Tehti juurde jaburalt kõrgeid ja ülemakstud töökohti.

Mees oli peaaegu rahul. Ja peaaegu rahuldatud. Natuke morjendas teda see, et peaaegu kõik tema tuttavad olid tema pangaarvesse armunud ja kõikjal kuhu ta läks oli inimesi, kes olid valmis riided seljast võtma ja jalad laiali ajama. Ta oli naistes, meestes ja seksis pettunud. Ülehinnatud sitt.

Tal oli sekretär kellega ta ei maganud, kuid seda ainult sellep, et nad vihkasid üksteist. Selleks ta just tema palkaski, et oleks vähemalt keegi, keegi, kelle silmad ei kilaks peas ja kes ei pilluks sõnu nagu "alati sinu", "alati valmis", "ainult küsi", "sul on nii ilus raha... ptüi! silmad". Temaga sai ausalt rääkida. Karjuda ja kakelda. Mees oli alati õnnelik, kui sekretär luba küsimata kohtumisi ära jättis, juurde pani või muutis.

Teda ju ei kottinud anyway need inimesed, kuid sekretär tundis ennast peale seda hästi. On alles naine! Nagu tulehark! Mis on tulehark? Oeh, poogen. Oli töö, olid ostetud sõbrad, Lexus, kullatud telefon, mansetinööbid, jaanalinnunahast visiitkaardid. "Persse need rohelised, paras koos puudega maha raiuda, "leidis mees. Tal oli paar korterit. Erinevateks kohtumisteks ja tujudeks. Maja Viimsis koos naise, kahe dobermanni, veel mõne auto, basseini, tsintsilja farmi, teenijate ja turvameestega.

Paar kuud tagasi sigines majja ka mingi väike neeger, kelle naine oli välismaalt tellinud. "Aga Victoria Becham ja Madonna tegid ju ka nii!!!!" seletas naine. Mees andis talle kõrvakiilu ja lõi käega. "Selle raha eest, mida ma talle annan võiksin ta ülepäeviti paljalt rõdule riputada!" õigustas ennast mees. Ega tal ju ka kerge polnud...

Ta tegeles pidevalt mingite asjadega ning sinna koju, kus oli nüüd ka NEEGER jõudis ta harva. Keegi ei palunudki. Ta käis ringi nagu miljonär, rääkis raha häälega ja ei pidanud mõtlema kas ta saab midagi endale lubada. Vastus oli alati jah. Kord astus ta naela jalga ja läks helikopteriga traumapunkti. Samal ajal toodi mingi surmasuus olev tüüp kuskilt saarelt. Ruhnust vist. Helikoptereid mahtus katusele vaid üks. Kuidas öeldakse kui inimene läks surmasuust edasi?

Ta ei teadnudki enam kes või mis ta on. Ta võis olla see kes ta tahtis. Vahel keegi palus, et tule siia ja vaata seda. Enamasti asusid need kohtumised palmide ja sinise mere läheduses. Töö või lõbu. Lõbutöö? Täna teatati, et ta peab minema 47. korrusele. Ta sai limusiiniga maja ette (kust ma selle küll endale perse alla sain? Kas sellelt mehelt, kellelt tahtsin võlgade katteks paremat kotti, silma ja kätt? Ah poogen).

"Vabandage. Mis... ptüi! Kus on lift?". "Oi härra, see olete ju teie!!! Palun tulge minu järel. Kas te soovite midagi? Ükskõik mida..." ütles mingi fucking klienditeenindaja ja tegi silma. "Lits!" mõtles mees ja astus klaasist kappi.

Numbrid. Suurenevad. Peegel. "Peaks rasvaimusse minema ja juukseid juurde siirdama..." mõtles mees. Järsku käis hirmus ragin ja lift jäi seisma. Tuled kustusid ka ära. Kuid varsti hakkas kostma mingit krudinat ja põlema läksid varulambid. Need olid nukrad, hämarad, kollakad, tuhmid, nõrgad.

Ta vaatas kella ja kell vaatas teda. Kell irvitas ja roomas edasi. Ta avastas, et tal pole telefoni kaasas. Üks oli autos, teine oli sekretäri käes. Ta avastas, et tal pole piiparit. Ta oli sellest autoga üle sõitnud kui see kaks korda järjest endast märku andis. "Inimesel peab privaatsust ka olema!" karjatas mees kui ta Just!ile järjekordset intekat andis. Naine oli nad kutsunud nende uut beebit vaatama.

Ta otsis taskust sigarette, kuid siis meenus talle, et ta ei suitseta enam. Tal polnud isegi võtmeid ega nätsu taskus. Ta oli lihtsalt nii rikas, et tal polnud vaja neid ise kaasas tassida. Ta oli liftis kinni ja ainsad asjad, mis tal kaasas olid olid jaanalinnunahast visiitkaardid. Ta sai aru KUI rikas ta on. Ning tal hakkas kurb. Ta istus maha ja hakkas nutma.