Päikesekiired paistsid mulle näkku nurga alt, mida nimetatakse keskpäevaks. Ma lamasin suure puu all. Minu ümber oli muru ja piknikku pidavad inimesed. Ma olen vist mingis pargis... Puu tundus kuidagi liiga suur ja eksootiline. Paanika. Uuh! Kott, dokumendid, pangakaart ja telefon on alles. Mind pole röövitud.
Ma ei saanud silmi kinni panna ega ka lahti teha. Mul oli valida pimestava päikese ja kosmose vahel. Panin päikseprillid pähe ja kissitasin silmi. Täitsa kena koht. Huvitav miks ma siin olen. Kuhu ma ennast jälle... Mõtle. Mõtle. Mõtle.
See ei ole see linn. See ei ole see riik. Sildid on inglise keeles. Huvitav. Kas minuga juhtus nii nagu "Süütutes enesetappudes"? Kas keegi vedas mu kaasa ja tõmbas hommikuks lesta. Vähemalt jättis ta mu asjad kõik alles.
Kuupäev on märkamatult kaks päeva edasi nihkunud. Huvitav, kas ma pidin siin kellegagi kokku saama? Võib-olla ta läks ainult hetkeks ära. Ma ei saa ju ometi ümbritsevatelt inimestelt küsida, et vabandage kus riigis ja kus linnas ma olen ning kas ma lebasin seal juba enne neid? See oleks liiga mark.
Sellest, et see ei ole minu päev olin ma selleks hetkeks juba aru saanud... Ma tundsin ennast väga halvasti. Ma tahtsin oma voodisse. Peas vasardas -selliseid asju ei saa minuga juhtuda. Ma olen korralik tüdruk. Peaaegu kõrgharidusega. Ei süsti, ei tõmba ninna. Infopunkti!
Kui ma vaid jaksaksin püsti tõusta. Keegi pole mulle helistanud. Kas see tähendab, et mind ei otsita? Võib-olla olen mina mingi vale välja mõelnud, võib-olla tegi seda keegi teine? Palun, palun tee nii, et see oleks kõigest uni. Täna ei ole minu päev...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment