Roosade sukkpükstega mammi

Minu sissekanded on täpselt nagu Eesti ajakirjanduse artiklid - pealkiri on huvitav ja kutsuv, sisuga see ei seostu ja ka teksti sees on nii ootamatuid hüppeid, et peas hakkab imelik.

Eile õhtul nägin ma Browni bestselleri järgi vändatud filmi "Da Vinci kood". Ma teadsin kohe algusest, et see tibi on Jeesuse sugulane, kuid lootsin näha mingit hämmastavat pööret ja vaatasin siiski lõpuni.

Tagajärg. Vaatasin filmi. Louvre. Püramiid ja selle kaja. Teravik kui mehine ja karikas kui naiselik pool kõigest, mis on, oli ja tuleb. Issand kui deep... Ja nad ei suudelnud ega maganud ja üldse oli midagi nagu puudu. Kõrvale sõin Salzburgist toodud Mozarti munasid (btw need on šokolaadist ja neid oli üle kahe). Ja öösel nägin ma und sellest kuidas ma seiklesin Louvre'is ja Püha Graali asemel oli hunnik šokolaadist mune :)

Ja siis ma ärkasin üles. 6.14. Varem ma ärkasin 6.15, kuid siis ma nägin filmi "Kõikvõimas Evan" (esimene Moosese raamat - "Tee endale laev...). Leidsin, et minut varem ärgata on palju šefim.

Kuna väljas oli udu, arvasin, et on kohutavalt külm. Tegelikult oli juba siis umbes 20 kraadi sooja. Toppisin selga nii tagi kui kampsuni ja saapad (kingad võtsin tööle kaasa) ja läksin bussipeatuse poole. Kuna oli udu ja inimesi polnud olin ma suht kindel, et keegi on kellasid kuhugi keeranud. Valehäire.

Ma olin ilgelt väsinud ja nagu viimasel ajal kombeks, suudan jääda igasugustes sõidukites magama. Jäin tukkuma ja järsku astus sisse vormis naine. Ta tundus tuttav. Kerge paanika, siis meenus, et mul on kehtiv kuukaart. Hmm... ma olen teda kuskil näinud. Selgus, et tegemist oli naisega, kes müüb mulle hommikuti rongipileteid ja kelle käest ma tagasi sõites ei osta piletit, et raha kokku hoida.

Järgmine hetk. Minu peatus! Bussist maha. Tunnel. Seinal on hirmus kloun. Rongile. Ma kunagi ei tea kas see on õige rong, siiani on olnud. Pluss rongijuh ütleb ka, et järgmised peatused on need ja need.
"Tere, palun üks tudeng Jõgevale".
"Kas teil säästukaart on?".
"Ei".
"24 krooni".
"Aitäh!"

Koti peidan jalgade taha, sest ma ei usalda inimesi. Magan. Esimene peatus. Magan edasi. Sisse astub mingi vanem mees ja istub minu vastu. Siis kui ma järgmine kord ärkan ei saa ma enam aru mitu peatust on olnud. Vaatan ehmunud näoga vasakule ja paremale. Panen igaks juhuks tagi selga. Kell on juba piisavalt palju. Tavaliselt olen ma 8.15 juba Jõgeval. Peatus. Igal pool on puud, maju pole, silti pole.

Leidsin, et on kolm varianti- a) see on peatus pärast Jõgevat, b) keegi on peatust nihutanud, c) see on peatus enne Jõgevat. Kõige realistlikumaks pidasin esimest varianti. Mõtlesin juba sellest, kuidas ma mingis täielikus urkas bussijaama otsin. Siis tuli järgmine peatus, ka see nägi võõras välja, kuid vähemalt oli maja, kuhu oli JÕGEVA peale kirjutatud.

Astun rongist maha. Ilgelt naljakas on. Mõtlen, et keeran kabineti lukku ja jään laua peale magama. Kuna ma jõuan nii vara ei pruugi keegi arugi saada, et ma tööl olen. Kui ma just ei norska. Ma ei tea, et ma norskaksin. Ma vahel krigistan hambaid, kuid ka sellest pole ma eriti teadlik.

Ja siis tuleb mulle vastu väike prillidega tüdruk, kes mulle otsa vahib ja ütleb: "Vaata, lehekesed!". Jah, mul on lehekesed kõrvas.

Leidsin pargist kuju vms. Ma olin seda varem ka näinud, kuid ma polnud seda lugenud. Selgus, et see on Betti Alverile tehtud. See näeb välja nagu hiiglaslik magnet (tagurpidi U), mille kõrval on post, mille otsas on kiva. Tõlgendus- Betti Alver- kivi meie kapsaaias.

Olen tööl. Tasakesi. Ei taha tähelepanu tõmmata. Muidu nad soovivad, et ma midagi teeksin, räägiksin või seletaksin. Issand kui tüütu.

Mulle ei meeldi sarimõrvarid, nad võtavad inimestelt võimaluse ennast erilisena tunda.