Põhimõtteliselt olen ma jõudnud mingisse om-faasi. Üheks põhjuseks võib olla see, et mul on niiniinii palju teha ja liiga vähe aega. Kuna aega on liiga vähe selleks, et mingit käkki kokku keerata ja oma närve rikkuda, on targem teha midagi meeldivat ja ennast arendada ja küllastada.
Nt süüa kondentspiima ja juustu. Juua head veini ja naerda ennast Weedsi vaadates ogaraks. Loomulikult on seal stereotüüpseid tegelasi ning juba varem nähtud nalju, kuid samas on see väga värske. Nagu ka Californication (Seal mängib Fox Mulder ;)).
Kasutades jällegi kellegi teise väljendeid, olin ma eile tõeline pandakaru. Isegi hmm... tänav/linn/lumi/Jumal leidis, et mind on vaja aidata ja puistas kõnniteele kaks viiekat. Korjasin üles ja tundsin häbi, sest läheduses viibis pensionär ja kaks joodikut (ilmselt oleks neil seda rohkem vaja läinud... Kuid, kes krooni ei korja see eurot ei saa).
Ülejäänud osa minu näilisest ja reaalsest abitusest oli seotud kooliga. Ma saan muidu arvutite ja interneti ja mu sellisega kenasti hakkama. Aga siis kui mu kõrval seisid vaheldumisi minu eks, tore õppejõud ja läikivate silmadega spetsialist, olin ma täielik totu, kes ei leidnud isegi View nuppu üles.
Sama asi juhtus kunagi kehalise tundides. Alguses teed saltosid ja spagaati ja ronid mööda seina üles. Aga siis, aga siis, kui on vaja teha labaseid trikke hindele, koperdad oma jalgade taha, takerdud võrkpalli võrku ning suudad pingi alla kinni jääda (liialdus!). Muidu ma olin kehalises tubli ja sain viisi (sest ma olin maniac, kes oli alati nõus uuesti jooksma/hyppama/painutama).
No ja siis nad seisid ja näitasid ja tegid ja mina olin abitu. Ja nii mitu tundi järjest. Ma ei oska tunni ajal kaasa teha. Ma pean olema üksi kodus. Oma arvutiga. Õues peab olema pime. St öö. Ja mul peab olema piisavalt ressursse (st erinevaid mürke).
Praegu tegelen ma jällegi meeldivaga, mitte olulisega. Varsti tuleb keegi mu selja taha ja küsib, kas mul on aega. Ma ütlen jah ning hakkan tööd tegema. Kui ma suureks kasvan, siis ma vahetan ametit ja eriala. Eile peale pikka vestlust tulevikust leidsin, et ma tahan vähemalt mingi aja muusana töötada.
Kellelgi on muusat vaja? See on umbes nagu hästi tasustatud haldjas. Istun su õlal ja teen sinust parema inimese. Annan nõu. Genereerin ideesid, valin tapeedi, lipsu/seeliku (pigem lipsu, sorry...). See on midagi agendi ja manageri vahepealset. Suhtekorraldajast erineb selle tõttu, et meediaga suhtleb siiski inspiratsiooni otsija. Mina lihtsalt istun õlal ja sosistan õigeid sõnu kõrva sisse. Fab!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment