Täna ongi miljonimäng, kus miljon erinevat veidrat olevust üritavad olla parem kui kassikuse järgi lõhnav vanamehenäss ja täis situtud tuvitädi. See on inimlaavasse uppumine. Kõik üritavad tõusta pinnale nagu pimedasse jäätud kartulite idud. Kõrgemale, valguse poole. Välja venides ja luitudes, otsingute alustajat kurnates.
Lõpuks on surm. Sellega ei arvestata, see on paratamatus. Tähtis on võit, selleks et minna edasi peab tundma suus võidu maitset, see peab olema üle vere ja mulla mekist.
Raha häälega rääkimine on kergem kui me arvatagi oskame. Mort õppis rääkima surma häälega, nii mõnigi kadeduse, lolluse või võimu häälepaelu pingutades. See ei ole lihtsalt elu.
Lihtsa elu pilled ja bimbod teadsid seda. See on elukestev võitlus. Lõpuks võidab ikkagi see, kellel on surres rohkem asju. Ja ma ei mõtle asju, vaid ASJU.
Sa pead olema saanud piisavalt, et minna õnnelikult. Kui sa seda ei saavuta, siis sa jäädki igavikuks koos Supermaniga orbiidile tiirlema. Temal on kerge, nii kui ta prillid ninale paneb, on ta keegi teine. Sina oled aga igavesti keegi-kellel-polnud-piisavalt-asju.
Kurb... Edasi! Edasi! Edasi! Mitu krooni sina minutis kulutad? Kui suureks oled sina oma ökoloogilise jalajälje teinud? Kui palju häid mõtteid on sul kirjas ja teistelt üle võetud? Kas sa oled piisavalt hea, et olla parem kui halb?
Kas sa peaksid minema tagasi puu otsa ja saama välgust põlema süüdatud, sest sa ei olnud ise piisavalt nupukas, et kahte pulka vastu üksteist hõõruda? Kas sina oledki nõrgim lüli meie tarbimisahelas? Mõtle, kurvasta ja alusta uut elu juba TÄNA! Veel ei ole hilja...
No comments:
Post a Comment