Varsti suletakse uksed

Kuhugi, on kadunud
asjad, mis on olnud alles.
Loata kohalt lahkunud oma
liiderlikus pralles
Inimeste kombed külge
saanud minu esemed.

Tatistaks ja pritsiks sülge.
Oleks kurva asemel
ontlik, jäle, hirmus, rõlge...

Palju alles enam pole
Ootamas vaid vana kapp.
Esikust mind piilub kole.
Sinust järel suudlus napp.
Tühjuses olen, sind ei ole.

Põgeneks, kui oleks keegi
igatsemas kauguses.
Istub, süütab, puhub leegi,
mõtleb küünla valguses.
Alati hääbub vist seegi.