Õnnetu tüdruk

Paar nädalat tagasi meenus mulle üks kurb õhtu, mis toimus umbes kolm aastat tagasi. See oli suhteliselt häiriv ja ilmselt vääriski ajutist unustamist.

Ma olin suht hiljuti vanemate kodust ära saanud ja elasin ühikas. Mul oli segane suhe. Nii segane, et headele ei soovita. Liiga palju oli õhus ja liiga palju oli rääkimata. Raske oli jõuda selgusele ning saada vastuseid. Häma. Pidev hea ja halva vaheldumine,

Ma pole vist peale seda nii üksi olnudki. Ennast oli siiski hea petta ja täiskasvanumaks saamine oli ka tore. Lõpuks ometi sain ma teha asju endale, mitte selleks, et keegi käskis.

Ma tahtsin, et kõik oleks ilus ja tore. Muinasjutt. Mitte küll minu esimene, kuid siiski. Üritasin olla hea ja anda sõnadeta märku. Minust saadi valesti aru. Vahel me siiski rääkisime. Enamasti Jägermeistri kõrvale. Rääkisime ja mina lahistasin nutta, korrates endale, kui rumal ma olen olnud.

Ühel õhtul, kus mulle järjekordselt tähelepanu ei pööratud hiilisin ma vannituppa. Tegemist oli euroühika päevavalguslampide ja põrandaküttega vannitoaga. Ma heitsin vannitoa põrandale pikali ja vaatasin võltspäikesesse. Ma lootsin, et minu puudumist märgatakse.

Ma ei tea kaua ma seal lamasin ja ootasin, et ta tuleks. Silmadel hakkas ajapikku halb. Kui liiga kaua eredat punkti vaadata hakkavad osad kohad tumedaks minema. Tekib päikesevarjutus ja silmad kuivavad ära. Pea, mis vedeles soojal põrandal tundus paks ja uimane, kergelt tuikav.

Ta ei märganud mu kadumist. Ta ei tulnudki mind otsima. Korjasin ennast põrandalt kokku ja läksin tagasi oma mulli sisse. Pettununa, kuid veidi targemana - kui sa kardad, et sulle ei tuldagi järele, siis ära jookse eest ära. Ela oma illusioonides...